hirmus kurb, kui väsimus ja pinge ja täiskuu panevad oma lapse peale häält tõstma. nagu mina täna õhtul tegin... palusin hetk hiljem Piigalt andeks ja püüdsin selgitada, et väsinuna ei oska isegi emme mõnikord muudmoodi, kui kõva häält tehes, aga piinlik on ikkagi. ja kurb.
kurb, et väsimus võtab võimust ja igal hommikul äratushelina peale on tunne - juba??? ning tööpäeva lõppedes tahaks kohe voodisse pugeda.
kurb, et tööalased toimetused on viimasel ajal nii pingeliseks kujunenud, et ei suuda kontoriust kinni pannes tööasju selle kinnise ukse taha jätta, vaid pinge (konkreetselt peavalu kujul) tuleb koju kaasa.
ja täiskuu on ka.
südametunnistuspiinade leevendamiseks istusin tervelt tund aega laste voodite kõrval, oodates nende uinumist. et laste jaoks olemas olla. vaikselt ja turvatunnet pakkudes. ma vähemalt väga loodan, et nad tajuvad seda nii. kuskil alateadvuses.
ja seal vaikselt istudes ja oma mõttetu ärritumise peale mõeldes hakkasid pisarad voolama. sellised vabastavad, rahulikud, vaiksed pisarad. ju siis oli vaja. väsimust ja pinget välja nutta. natukene. sest kus siis veel, kui mitte omas kodus, mis on minu jaoks minu turvapaik. kindel ja hea. isegi kui töised pinged ja sügisväsimus võimust tahavad võtta, siis on minu jaoks üks helge laik - minu pere ja minu kodu. no loomulikult suudavad pereliikmed vahel täiega närvi ajada (ikka tuleb ette, ka paremates peredes :) ja kodused tööd-toimetamised surmani ära väsitada, aga see on teistmoodi. ja vot selle eest olen lõpmata tänulik - et saan olla väsinud ja närviline ja siiski samal ajal õnnelik!
No comments:
Post a Comment