käisime täna Kalli Kaasa vanaisa sünnipäeva tähistamisel. tavapärane koosistumine suguseltsiga, kes sugugi ei taha enam vana maja kitsukesse tuppa ära mahtuda, kuid ütlus "häid lambaid mahub palju ühte lauta" leidis taaskord kinnitust - 87-aastane tähtpäevaline koos vanaemaga, nende 2 järeltulijat oma kaaslastega (pluss neist ühe endine kaaslane oma praeguse kaaslasega), 3 lapselast oma kaaslastega ja 4 lapselapselast. soe ja armas pärastlõuna.
ühel hetkel tõusis Vanaisa püsti ja ütles, et tahab ühe loo rääkida. ta alustas:
"suvel käisid meil A ja K (need oleme mina ja Kallis Kaasa) koos lastega külas. istusime õues sarapuu all pingil, lapsed mängisid ukse ees. ühel hetkel hõikas KD, kivi käes, emale, et leidis kivi alt vihmaussi. ema vastas talle, et vahva, pane see kivi nüüd tagasi, sest see on vihmaussi kodu. vihmaussi kodu. ma ei oleks ise kunagi niimoodi osanud mõelda. niimoodi õpetatakse lapsi hoidma loodust ja mõistma elu..."
umbes nii see kõlas. rohkem ma täpselt ei mäleta, sest mul olid pisarad silmis ja sõnad ei kostnud enam minuni...
et Vanaisa oli jätnud meelde sellise lihtsa ja tavapärase hetke.
et ta pidas seda nii oluliseks, et teistega jagada.
et ta pani seda tähele.
Vanaisa on väga eriline vana mees. ja see oli väga-väga eriline hetk minu jaoks.
No comments:
Post a Comment