matkasellid

ilmateate kohaselt kestab viimane vananaistesuvenädalavahetus - ilm on soe ja päikeseline. seega ideaalselt sobiv, et väikene jalutuskäik ette võtta. koos lastega (Kallis Kaasa jäi koju töiseid toimetusi tegema). asja konks selles, et laste seisukohast võttes ei olnud minu mõtetes mõlkuva matka osas tegemist hoopiski mitte väikese jalutuskäiguga - nimelt plaanisin jalutada koos põngerjatega kohalikel külateedel suunaga jõeäärsele rmk matkarajale, teha väike pikniku-paus metsaraja lõkkekohal ning siis mööda maanteeäärset alles valmimisjärgus kergliiklusteed koju tagasi. umbes-täpselt 9 ja pool kilomeetrit.

niipalju, kui mina tean, et ei ole KD (hetkel 5a 1 k) ega Piiga (hetkel 3a 9k) varem nii pikka maad järjest maha kõndinud, seega olin veidi kahevahel, kas põngerjad ikka jõuavad kogu retke kaasa teha. liikuda meeldib meie tegelastele küll ja paari-kolme kilomeetrised jalutuskäigud ei ole nende jaoks mingi küsimus, aga peaaegu kümme kilomeetrit... varuplaan nägi ette, et kui peale poolel maal olevat pikniku-pausi lapsed enam jalutamise osas entusiasmi üles ei näita, siis saab maantee äärde jõudes ühistranspordiga koju sõita või hoopis Kalli Kaasa autoga järgi kutsuda. esialgu aga varuplaanist lastele ei rääkinud, vaid käisin välja idee vahvast metsa-retkest ja lapsed olid rõõmuga nõus ilusat ilma jalutades nautima!

nad said sellega hakkama! kolm tundi peale koduväravast väljumist olime tagasi ja täiesti omil jalgeil. kaks ja pool tundi pidevat kõndimist, sekka pooletunnine kehakosutuspaus. Piiga oli viimase kolmandiku peal küll korduvalt väljendanud, et tema enam ei jõua, aga päris jonniks asi kätte ei läinud ja koju jõudes olid lapsed asjaolusid arvestades siiski täiesti rõõmsad ja rõõsad. KD oli nagu vana matkasell ise, ei mingit virisemist või väsimuse üle kurtmist ja tegelikult pidas ka Piiga suurepäraselt vastu.

kõige toredam oli minu jaoks see, et lapsed tundsid siirast huvi sügisese metsa vastu, uudistasid puid ja põõsaid ja loomulikult praktiliselt igal pool laiutavaid seeni. nad oskasid märgata ja tähele panna ja küsida ja huvi tunda. hetkekski ei kostnud kummagi tegelase suust, et oleks igav või ei viitsi või ei taha. kui umbes pool maast selja taha oli jäänud ja lõkkekohas söögi-joogi pausi tegime, siis jõudsid lapsed ringi joosta, puu otsas turnida ja täiega vabadust nautida ning väsimusest polnud märkigi. kodus olevale issile korjati kingiks kirju sügisene tammeoks ja punetav pihlakobar ning nagu õigetele matkasellidele kohane haarati metsa alt kätte ka korralikud toikad jalutuskeppideks.

koju jõudes oli kell just täpselt niipalju, et lõunauinakuks voodisse pugeda ja kui tavaliselt meie lapsed kodus lõunaund ei maga, siis seekord ei hakatud isegi eriti protesteerima ning veerand tundi peale voodisse vajumist nohisesid mõlemad sügavas unes. seega - kui tahan lapsi kiirelt lõunaunne saada, tuleb esmalt kümnekilomeetrine jalutuskäik ette võtta :)