olen oma kehaga viimased viisteist aastat rahujalal olnud. olen ennast oma nahas hästi tundnud ja pole üleliia põdenud kilode või üldise väljanägemise pärast. samas olin enne laste sündi ikka üsna rõõsa ja matsakas maanaine, kel' kohe näost näha, et õnnelik ja eluga rahul :)
kaks last pooleteise aasta jooksul, kolm aastat pidevalt rase või tissitamas mõjusid minu kehale, erinevalt paljudest teistest naistest, suurepäraselt. olin u aasta peale Piiga sündi ilmselt paremas vormis kui kunagi keskkooli ajal ja ei saa just öelda, et see mulle ei meeldinud. tunda ja näha, kuidas kümme ja rohkemgi kilo kaob nagu niuhti, on üsna meeldiv, peab tunnistama. head sõbrad hakkasid mingil hetkel juba mõistma andma, et nüüd aitab küll, liigne kondisus pole enam kaunis, aga mul ei olnud endal suurt midagi teha, sest lapsed lihtsalt imesid kilod minu küljest ja seda üsna otseses mõttes.
veidi üle aasta olen nüüd olnud jälle iseenda keha peremees ja mitte toidupank pisikesele ilmakodanikule, veidi üle poole aasta tagasi töörindel ja mitte enam 24/7 kahe lapse kantseldaja. ja oh seda imet, kaalunumbrid muutuvad! jajah, suuremaks ikka. nojah, keda ma küll petsin, kui arvasin, et asun taas oma suures osas istuvale tööle, söön tihtipeale hommikunälja leevendamiseks paar saiakest-pirukat, kuna kodus ei jää tööpäevade hommikul korralikuks hommikusöögiks aega, ei tegele enam kahe püsimatu ja aktiivse põngerja püüdmise-tõstmise-kärutamisega ja usun siiski, et kaalunumbrid jäävadki meeldivalt pisikeseks? õnnis illusioon.
ma ei ole paks, õnneks pole väga perekondlikku soodumust vist ka. mu Kallis Kaasa armastab iga minu kehakumerust sõltumata sellest, kas see on parasjagu kumeram või natuke veel kumeram. üldjoontes mahuvad mulle veel kõik need supervormis olemise ajal soetatud riidehilbud ka selga. seega paanikaks pole mingit põhjust. aga ... mõni kehaosa on ikka mõnevõrra pehmemeks ja vormikamaks muutunud ja mõned teksad ei istu jalas enam nii hästi ja kaalunumber on vaikselt aga visalt tõusuteel. ja see on mind kummalisel kombel häirima hakanud. mitte niivõrd häirima, et raatsiksin ohverdada oma väheseid laste ja perega koosolemise õhtutunde trennis rassimisele, aga piisavalt, et asja üle siin turvaliste blogiseinte vahel veidi mõtiskleda.
pseudoprobleem, mis muud :)
No comments:
Post a Comment