seekord oli kohe kuidagi eriti mõnus ja soe ja hubane aastavahetus. nagu tavaks saanud - omas kodus, peamiselt Krambu pärast, keda paugukartuse tõttu ei saa üksi koju jätta, aga osalt ka laste tõttu, kes aastavahetuse ööl ringireisimiseks siiski veidi pisid veel.
aga kui seda kodust õhtut ühe sõnaga kokku võtta - armas! pere ringis, maitsev söök, koos Kalli Kaasaga pokaal (või mitu... :) veini, tavapärane huumoriprogramm televisioonist.
lapsed toimetasid terve õhtu nii tublilt ja asjalikult, isekeskis mängides ja vahetevahel telekast näidatavale kaasa elades. jõudsid isegi kesköise ilutulestiku ära oodata, kuigi õue minnes kippusid kõvad paugud taevasse lendava tuleilu laste jaoks varjutama. lahenduseks oli laste jaoks tulevärgi jälgimine õuele pargitud autost - pilt oli, aga hääl mitte nii kõva. igal juhul said lapsedki uue aasta õnnitlused südaööl kätte, enne kui magama vajusid.
esimesel jaanuaril üllatas mu Kallis Kaasa mind (ja ilmselt ka ennast) jooksutrenniga. ilm oli väljas jube - tugev tuul, kaela ladisev vihm, jalust niitev libedus ... isegi koer ei tahtnud sellise ilmaga väljas olla. aga Kallis Kaasa pani trenniriided selga ja tegi 7-kilomeetrise jooksuringi. ja üllatava oli see mitte seetõttu, et ma muidu ei usu oma mehe spordihuvisse (ta tõestas oma tahtekindlust ja jooksurõõmu eelmisel aastal rohkem ja veel), vaid pigem hetke ja asjaolusid arvestades - no milline harrastusjooksja läheb aasta esimesel päeval, kui enamus inimesi alles aastavahetusetrallist välja puhkab (et mitte öelda - kaineks magab) ja kui ilm on isegi aknast vaatamiseks liiga kole, jooksma?!? no vot, minu mees läks! uhke olen (sest ise ei suudaks ma seda ilmaski).
iseendale soovin uueks aastaks, et saaksin selle veeta koos oma perega, oma kallitest ja oma elust rõõmu tundes! nagu eelmiselgi aastal :)
No comments:
Post a Comment