esmaspäeva õhtul suutis Piiga mind õhtuse magamajäämise rituaali ajal pehmelt öeldes üsna närviliseks ajada. ja tegelikult oli asi ilmselt hoopis selles, et veidi enne seda üks Kalli Kaasa poolt õhku visatud lausejupike (samuti laste magamajäämise teemal) jäi mulle hinge kripeldama ja segama ja siis ma kerisin ja kerisin ja kerisin seda enda sees ja pahameel muudkui kasvas ja loomulikult tundus siis iga lastepoolne piuksatus või isegi külje keeramine provokatsioonina.
nojah, tol' õhtul otsustasin lõpuks koos lastega magama minna, kuna tuju oli paha, närvid viimseni pingul ja talveväsimus piinamas nagunii. Kallis Kaasa tuli mingil hetkel isegi pakkuma, et vahetab mu välja, aga olin selleks hetkeks juba nii kuri ja solvunud (isegi teadmata täpselt, kelle peale just), et sisisesin vastu midagi stiilis "ma magan juba!" ja nii see õhtu lõppes.
hommikul oli tavapärane kiire-kiire ja eelmise õhtu meeleolud jäid lahti rääkimata. kusjuures see on minu ja Kalli Kaasa väga suur erinevus - mina tahan teemasid läbi mõelda, analüüsida, arutada, põhjuseid lahti rääkida, tema suudab asju paari hetke pärast enam mitte mäletada. ehk et kui mina olen näiteks mõnda lauset/olukorda enda jaoks häiriva või segavana tundnud, aga pole kohe midagi öelnud, vaid seda enda sees seedinud, mõelnud, vastulauset kokku pannud ja kui ma siis paari tunni (või ka päeva) pärast olen valmis asja arutama, siis Kallis Kaasa ei saa üldse aru, milles on probleem, sest tema jaoks on teema ammu unustatud (ehk et oli probleem, ütlesin selle välja ja ongi rahu majas). aga mina... nojah, vähemalt mulle tundub, et selles osas oleme me väga erinevad. õnneks olen sellest koosoldud aastatega aru saanud ja püüan enam mitte solvuda ja asju enda sisse käärima jätta, aga mõnikord see siiski päris hästi ei õnnestu.
igaljuhul õhtuks oli pahameel lahtunud ja suutsin paari sõnaga Kallile Kaasale ka selgitada, miks ma eelmisel õhtul nii närviliseks muutusin (ja nagu ma arvanud oligi, ei olnud ta ise üldse tähele pannud, et oli just nii öelnud või et öeldu oleks võinud mind kuidagi närvi ajada). pinge õhus oli lahtunud ja tavapärane mõnus õhtu koos perega ees ootamas. aga ... mis selle õhtu eriti mõnusaks muutis oli asjaolu, et minu mees otsustas ise köögis toimetada ja õhtusöögi valmis teha! ise nii mokaotsast poetas, et saad ka siis natuke hinge tõmmata või midagi sellist. küllap mu eelmise õhtu närvilisus oli ikka päris korralik, et Kallis Kaasa seepeale õhtusöögi valmistamise (mis on reeglina aeganõudvaim osa õhtusest ajast, kui tegelikult tahaksin hoopis koos lastega toimetada) enda peale võttis. ei saa salata, väga väga mõnus oli niisama diivanil lebotada, lastega juttu ajada ja lihtsalt rahulikult olla (mitte tavapäraselt köögis pliidi taga toimetada).
kokkuvõte ja järeldus iseenda jaoks - mõnikord harva on paha tuju ja närvilisus lubatud, aga siis tuleb see ka korralikult ette võtta, et järgmisel päeval hoolitseva mehe poolt poputatud saada :)
No comments:
Post a Comment