kõige kehvem osa juhatajaks olemise juures on hetk, kui pead oma töötaja suunas näppu viibutama ja talle moraali lugema. eeldad ju, et kõik on täiskasvanud inimesed, mõistus peas ja oskus oma tegude tagajärgede eest vastutada juba välja kujunenud. ja kui siis selgub, et ikkagi tekib olukordi, kus seda ettemõtlemise ja vastutamise oskust napib (et mitte öelda, täiesti vajaka jääb), siis tuleb see ebameeldiv "vaibale kutsumise" tseremoonia ju juhataja poolt ette võtta. ei ole meeldiv. ma lihtsalt ei ole üldse seda tüüpi inimene, kes rusika lauale lööb ja kõuehäälega kärgib. ja siis ei olegi selge, kellel selle moraalilugemise juures kehvem ja ebamugava olla on - eksinud töötajal või korralekutsuval ülemusel. õnneks ei tule selliseid hetki minu töös liialt sagedasti ette ja seekordne siis jälle selja taga. jääb vaid loota, et minu leebe aga kindel korralekutsumine ka soovitud mõju avaldab.
aga tänasele karmile tööhommikule eelnes ju tervelt neli päeva kodus, pere ja lastega. ehk et siis nädalavahetus perega ja esmaspäev-teisipäev lastega. sest uus kuu august ja sellega ka lasteaia/-hoiu rutiin algas tänasest, aga nädala algus tuli ka lastele kuidagimoodi järelevalve tagada. ja kuna vanaemade suvine lastehoiuvahetus sai juuli viimase täisnädalaga läbi, siis olingi juuli kaks viimast päeva ise lastega kodus. olles nüüd juba kolm kuud taas tööpostil olnud, olid need kaks päeva lastega kodus täitsa väsitavad, tööl käimine on selle kõrval paras puhkus :) aga kuna ilmad olid enam-vähem, siis saime palju õues olla ja tegelikult oli ju lastega koos toimetamine päris vahva. kuigi väsitav :)
ja nädalavahetuse alustuseks käisime koos lastega ja Ama'ga Pärnu rannas. sest suur suvi oli paariks päevaks siiski ka Eestimaad külastamas ja nädalavahetus kulges +30 kraadises leitsakus. see on ikka super lahe, kuidas lapsed randa ja merd ja vett naudivad! eriti Piiga - nagu pisike hüljes :) Pojal tuleb aeg-ajalt ikka nutujoru ka peale, kui pritsimisega liiga hoogu satub ja vesi hoopiski endale silma lendab - siis on õõõuuuudneeee, sest vesi teeb ju niiiiii haiget, aga üleüldine rõõm liivast ja veest on siiski suurem ja lähevad need jonnijorud ka päris kiirelt mööda. eriti kui issi on ette võtnud suure mudalossi ehitamise ja kõigele lisaks kaevab veel lossi juurde laia kraavi ka, mille merevesi kiirelt suureks jõeks muudab. mehed on ikka nagu suured lapsed ja lastel on sellega täiega vedanud! (sest emme ju reeglina rannaliivas ei mütta ja losse ei ehita).
tulles tagasi augusti alguse juurde, siis tänane hommik oli üle kuu aja taaskord ühine tööleminemise hommik - KD lasteaeda, Piiga hoidu, emme-issi ka tööle. parasjagu kiire ja palju sebimist, aga peaaegu saime õigeks ajaks kõik oma tööpostile. lapsed lasid (peaaegu et ootuspäraselt) nutujoru ka lahti, aga teadmine, et see läheb neil üsna ruttu üle, tegi emmele äramineku mõnevõrra lihtsamaks. KD jäi aknale lehvitama küll pisarakriimunäoga, aga mitte enam lahinal nuttes ja Piiga solvumisnutt vaibus ka juba enne, kui olin jõudnud kingad jalga panna ja välisuksest välja astuda.
on muidugi kahju mõelda, et pisikesed inimesed peavad sama pika või isegi pikema tööpäeva kui emmed-issid, veetma kodust eemal, võitlema õpetajate tähelepanu ja mänguasjade pärast ning alluma kollektiivi reeglitele, aga samas on meie riigi päevase lastehoiu süsteem ikkagi tõeline õnnistus - õppinud personal, arendavad tegevused, soe söök ja lõunauni. see ei ole maailmas üldse nii levinud ja iseenesestmõistetav nagu võiks arvata. ja mul on tõeliselt vedanud, et lapsed saavad ka kollektiivis päris hästi hakkama ja suuremaid üleelamisi pole aias/hoius käimine kaasa toonud. seni, peaks vist igaks juhuks juurde lisama. aga tööl on vaja ju käia ja tuleb suhtuda olemasolevatesse võimalustesse positiivselt, sest ega halamine ja süsteemi kirumine olukorda paremaks ei tee.
homme on Kalli Kaasa sünnipäev. kink ja tort ja lilled :) ja nädalavahetusel sünnipäevapidu lähemate sõprade seltsis. saab tore olema, nagu alati. veidi ka täiendavat sebimist sellega seoses (no maja tuleb ikka läikima lüüa ja sünnipäevalauale head ja paremat keeta-küpsetada), aga mõnus istumine sõprade seltsis on seda igati väärt. ongi põhjust enda koduperenaise-pool ka suveunest üles äratada, sest tavaolukorras kipub see kokkamise-koristamise osa minust ikka varjusurmas olema... õnneks Kaasa ei kurda, perel on kõht täis ja elamine ei ole ka tolmukorra alla uppunud, seega võib eluga rahul olla. ka ilma suurepäraselt väljaarenenud koduperenaise-geenita.
No comments:
Post a Comment