olen peale ülikooli lõpetamist töötanud ainult ühes asutuses, oma praeguse tööandja juures. detsembris saaks seda teed juba 20 aastat. olen täitnud erinevaid ülesandeid ja ametinimetused on muutunud, aga töö peamine sisu on olnud sama - sotsiaaltöö ja -valdkonna arendamine Pärnus.
tänasega muutus kogu see rutiin ja sissetallatud rada, sest viisin hommikul abilinnapea lauale lahkumisavalduse. on lihtsalt ütlemata kurb, kui poliitika lõhub ära spetsialistide pika ja põhjaliku töö ning kellegi isiklikud poliitilised ambitsioonid seatakse valdkonna arendamise ees olulisemaks. ma olen tegelikult mugav inimene ja sellise muutuse tegemine on nii hirmutav, et parema meelega ma isegi ei mõtleks selle peale, aga seekord tundsin, et isegi minu põhjatu karikas sai nüüd viimase piirini täis. loomulikult läheb elu edasi ja tulevad järgmised inimesed, kes ehk isegi paremini hakkama saavad, aga ... aga jah, elu ongi üks ebaõiglane koht. paraku.
see otsus on mu täitsa katki teinud ja pagana raske on maailma parimatele kolleegidele sellise otsuse teatavaks tegemise järel silma vaadata... aga seekord olen egoist ja mõtlen eelkõige oma tervise ja "elus püsimise" peale.
kunagi osakonnast läinud kolleeg kirjutas mulle hüvastijätuks sellised read: ... eks elu viskab meile ootamatuid võimalusi kindlal põhjusel, suunates rajale, mis on just meile mõeldud; ja negatiivsed sündmused võivad juhtida paremasse kohta ning teha meist ehk tugevama inimese...
just nii see ilmselt täna ongi ja kui ma üldse tahan veel uusi professionaalseid väljakutseid vastu võtta, siis passi vaadates on selleks ilmselgelt üsna viimane aeg :)
No comments:
Post a Comment