eilne päev oli nagu sõit ameerika mägedel. hommikul veel paar töist koosolekut, siis mõned asjaajamised linnas ja saigi juba kolleegide abiga lauad paika sättida, kringlid lahti lõigata ja sügavalt sisse hingata, sest kõige emotsionaalsem osa ootas ees. hüvastijätt.
vaadata silma kõigile neile kümnetele ja kümnetele headele ja veel parematele kolleegidele-koostööpartneritele, kellega ligi 20 aasta jooksul ühte rada käidud, oli minu jaoks ikka paras emotsionaalne katsumus. jah, eks sai ka pisaraid valatud ja ühel hetkel oli täpselt selline tunne, et oleks tahtnud istuda, kössi vajuda ja lihtsalt lohutamatult nutta... ja siis järgmisel hetkel vaatad enda ümber ringi ja näed kõiki neid hoolivaid inimesi, kes on tulnud lillede ja kinkide ja tänusõnadega, kellel ongi siiralt kahju, et ma tegin otsuse minna - ja hinges on uskumatu soojus ja tänu, et mul on niimoodi vedanud!
ca tunni aja pärast sõidan linna, et uuele algusele vastu astuda. totaalne hüpe tundmatusse! täiega põnev, aga natuke kõhe ka. ma isegi ei oska arvata, mismoodi see kõik olema hakkab, sest ma pole pidanud nii kaua uuesti päris nullist alustama. eks siis nüüd saab näha, kui õppimisvõimeline ma veel olen :)
ma olen rahul, et sellise otsuse tegin. olen südames enda üle uhke, et julgesin ebaõiglusele ja lollusele natukenegi vastu astuda ja mitte jääda oma mugavustsooni tiksuma. ja nagu üks kolleeg eile ütles: Sa oled selles majas midagi liikuma pannud ja Sinu otsus on midagi väga oluliselt muutnud. ma väga loodan, et see on päriselt ka nii ning need mehed, kes seatud juhtima, oskavad edaspidi ehk rohkem inimeste peale mõelda ja vaeva näha nende tublide tegijate hoidmisega, kes tahavad oma tööd teha, kes teevad seda südamega ja päriselt hoolides.
nagu minagi tegin :)
No comments:
Post a Comment