elus peab olema ka midagi head. midagi sellist, mida tegelikult ju vaja ei ole, aga mis on ometi nii hea... minu ja Kalli Kaasa jaoks on ühes selliseks heaks olnud meie kahe veiniõhtud - punane vein, tumedad viinamarjad, sinihallitusjuust... mmmmmm!
viimasel ajal (no nii umbes sügisest alates) sai neid meie-kahe-õhtuid ja seda natukene head ilmselgelt liiga palju. minu puhul sai see selgeks kaalunumbrit vaadates, mis järjekindlalt tahtis ülespoole suunduda ja peaaegu et juba harjumuseks muutunud õhtusest veinipokaalist. kaalunumber on kontrolli all küll, aga ma tahaks olla möödundsuvises-kaalus ilma sellepärast kogu aeg muretsemata ning kuigi pokaal punast veini päevas pidi südamele isegi kasulik olema, ei tahaks ma siiski salamisi salasõltlaseks (...salajoodik on nii kole sõna...) muutuda.
seega võtsime Kalli Kaasaga vastu otsuse, et järgmised pool aastat peale õhtusööki midagi ei näksi. see tähendab ühtlasi, et proovime hakkama saada oma veini-juustu-viinamarjaõhtuteta. justnimelt proovime, sest mõnel eriti olulisel hetkel võib ju väikese midagi-head-õhtu endale ikka lubada, aga põhimõtteliselt peaks ilma hakkama saama.
ma vägaväga loodan, et see iseendale antud lubadus on selline, mida ma ka pidada suudan. olen seda ju ise tahtnud ja ise selle otsuseni jõudnud. julgustav on teadmine, et olen selles lubaduses koos Kalli Kaasaga. aga et õhtustest näksimistest loobumine eriti tõhus oleks, püüan rohkem ka värskes õhus liikuda. täna tegin lõunapausi ajal talvises rannarajoonis 4,5km tiiru. mõnus oli.
No comments:
Post a Comment