vahepeal olnust

isegi ei tea mitte, kust otsast selle sissekandega pihta hakata, sest kuidagi nii palju on justkui vahepeal toimunud ja samas, kui mõtlema hakata, siis midagi väga olulist nagu ei meenugi.

siiski - kõige olulisem on imelised nädalavahetused perega! olen seda vist varem ka juba maininud, aga no ma ei jõua piisavalt nautida neid ühekoos kodus olemise ja vaikselt kulgemise päevi. isegi, kui nädalavahetuse sisse jääb mõni üritus, siis on see reeglina ikkagi koos perega ja läheb kirja kvaliteetajana. teadmine, et kontoriust ei peagi avama ja et kogu (või peaaegu kogu) päev on vaid iseenda ja pere päralt, on suurepärane. isegi möödunud nädalavahetuse vihmane ilm ei rikkunud seda idülli - toimetasime kõik koos aias, Kallis Kaasa panustas nii aiatöödesse kui tööriistakuuri korrastamisse - mul on ikka maailma parim ja tublim mees! :) ka lapsed said üsna iseseisvalt hakkama ja see on tõeline lisaboonus igasuguste koduste asjaajamiste korraldamisel - saab toimetamisele keskenduda ja ei pea laste valvamisele pühenduma.

pühapäeva õhtu läks mingil hetkel küll veidi käest ära, sest kas üle aegade maakerale väga lähedal oleva ja väga suure täiskuu tõttu või mingil muul põhjusel hakkasid juhtuma asjad, mis normaalses rutiinis juhtuma ei peaks. kõigipealt suutis poiss sääsetõrje enda kätte saada ja seda endale silma pihustada - järgnes tohutu kisa, silma loputamine, kummelikompress ja palju lohutamist. siis ei suutnud lapsed mängides ühist keelt leida ja KD võttis esimese kättesattunud eseme, milleks juhtumisi oli laste tool ning virutas sellega Piigale vastu pead - järgnes lohutamatu kisa, poisi nurka istuma panek ja palju lohutamist. siis otsustas Piiga suures enesehaletsuse hetkes ennast täis lasta, istudes ise samal ajal ikka veel minu süles - tulemuseks väga endast välja viidud emme, kes rahulikkuse riismeid kokku kraapides püüdis ühe lapse märgade pükstega tegeleda ja seejärel ka endiselt nurgas istuva lapsega tema teo põhjustest ja tagajärgedest rääkida. midagi oli vist veel, mille mu mälu on blokeerinud. ja seda kõike vähem kui tunni aja jooksul! mingil hetkel tormasin välja ja teatasin õues toimetavale Kaasale, et mina lähen lihtsalt kodust ära, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad... tõe huvides tuleb muidugi juurde lisada, et õue läksin ma tegelikult õhtusöögi vorstikesi grillima ja minu kurjakuulutavale avaldusele tegusid ei järgnenud.

kahjuks saavad nädalavahetused häiriva järjepidevusega esmaspäeva hommikuga otsa. töörindel on käimasolev nädal ootamatult kiireks kujunenud, aga eks asjaolusid arvestades (suured töökorralduslikud muutused, töötajad järjest puhkamas) on see ka mõistetav. vähemalt mööduvad päevad tänu sellele kiirelt ja peale tööpäeva lõppu saab ka arigõhtutel koduaias suvist soojust, pere seltsi ja pokaali veini nautida ;) elu on siiski ilus!