nädalavahetus oli imeline! just selline peakski elu olema - võimalus oma kodus toimetada, perega koos aega veeta, lihtsalt nautida. noh jah, täna hommikul oli vaja jälle tööl olla...
tegelikult ei olnudki nädalavahetuses ju midagi väga erilist, aga tunne oli kuidagi hea ja soe. kaks päeva sai põhimõtteliselt hommikust õhtuni aias ja õues toimetatud ja kuigi ma pole mimngi aiatööde fänn, siis oma aias käsipidi mullas sobrades on ikka kuidagi hea tunne. igal juhul oli eilse seisuga kõik peenrad üle käidud, umbrohi hävitatud, must muld säramas ja mõned lilled endale uue ja parema koha leidnud. boonuseks tehtud töö nautimise juures oli veel asjaolu, et laupäeva õhtul tuli ootamatult külla kallis ämm ja mitte, et ma tahaks või peaks talle kuidagi eriliselt muljet avaldama, siis ikkagi oli hea "tere" öelda, kui aed korras. no kes ei tahaks usin minia olla :)
Kallis Kaasa toimetas samuti kaks päeva ainult aiatööde rindel ja nüüd on meil terassi ühes küljes kõrge võre ronitaimede jaoks ja seetõttu loodetavasti juba sel' suvel oluliselt privaatsem istumisvõimalus naabrite vaatepunkti arvestades. teiseks sai valmis meie oma aia esimene kasvuhoone! käepärastest vahenditest, aga täitsa nagu päris ja eilse õhtu seisuga 11 toimatitaime kenasti sees kasvamas. esimese saagi valmides tuleb küll pidu!
lisaks sai pesu pestud, veidi koristatud, emadepäeva hommikul lastelt sületäis lilli vastu võetud ning Kalli Kaasa toodud torti ja tema enda küpsetatud pannkooke söödud, lastega hommikust õhtuni õues aega veedetud ja eile õhtul veel ka suurepärast sauna nauditud. kõik see kodune toimetamine kokku tegigi nädalavahetusest minu jaoks suurepäraselt veedetud kaks päeva. kui vaid oleks võimalus nii ollagi - ilma töömuredeta ja hommikuse kontorisse tormamiseta...
ja tänase hommiku tõrvatilgaks meepotis oli Piiga, kes lasteaeda minnes lohutamatult nuttes maha jäi... meie Piiga, kes juba pea aasta jagu rõõmsalt ja heatujuliselt hommikuti rühma jookseb, nii et pole mõnikord aega emmele kalligi teha. täna hommikul oli kõik tavapärane kuni hetkeni, mil' hakkasin rühmast ära minema - Piiga jooksis riietusruumi tagasi, võttis jala ümbert kinni ja krokodillipisarad hakkasid mööda põski alla veerema. laps mitte ei jonninud või röökinud, vaid tõesti tihkus nutta, vaikselt, aga täiesti lohutamatult. lõpuks õpetaja lihtsalt võttis ta vägisi enda sülle, püüdes lohutada sellega, et akna pealt saame emmele lehvitada. oehhhhh, olin unustanud, kui raske on hommikul minna nutva lapse juurest... ehk on homme parem päev.
No comments:
Post a Comment