rrrrrrggggghhhh

miks küll mõnikord on nii raske??? ma ju tahan olla parim ema oma lastele, aga miks see küll mõnikord nii raske on?

aeg-ajalt on mul tunne, et ma olen kõige närvilisem, neurootilisem ja häälekam lapsevanem üldse. no ei suuda ma rahulikuks jääda, kui tegelased oma tükke tegema hakkavad. ühe kolleegiga lastekasvatuse teemadel jutule sattudes kurtsin oma muret ja avaldasin kahtlust, et kas tõesti jään ma oma lastele meelde ainult kisava emmena ning kolleeg lohutas mind, et ei jää - tema teismeline tütar ei mäleta varase lapsepõlve käitumistest/kasvatusvõtetest midagi :) mis minu hinge muidugi paitas, oli kolleegi arvamus, et tema mind küll karjumas ette ei kujuta. nojah, ega ma isegi ei kujutanud enne, kui lapsevanemaks sain. oehhhhh.

eriti jama on olukord just siis, kui tööpäev on pikaks ja pingeliseks kujunenud ning siis Piigale lasteaeda järgi jõudes ootab ees täislastud pükstega tegelane, pätsike alles püksis auramas. ega's midagi - laps kaenlasse, dušši all puhtaks, püksid läbi loputada ja koju. aga kogu selline vahejuhtum meelestab järgnevaks õhtuks täiesti ebasobivale lainele ja siis ärritabki iga kõvem hääl, laste kisklemisest või sõnakuulmatusest rääkimata.

tundsin eile, et olen lihtsalt nii meeletult väsinud. tahaksin tulla koju, visata jalad seinale ja lihtsalt olla. aga ei saa ju - söök on vaja teha, nõud pesta, lapsi kantseldada ja kõige lõpuks nad ka magama saada, mis mõnikord kujuneb ka väga närvesöövaks ettevõtmiseks. loomulikult Kallis Kaasa aitab ja tegeleb ka väga palju lastega, aga iseenda närvilisuses ja paha tuju pilves tekivad mul oma mõtetes juba süüdistavad ja etteheitvad dialoogid Kalli Kaasaga. õnneks hetkel küll ainult oma mõtetes, sest tegelikult ma ju tean, et viga ei ole mitte temas, vaid minus endas, aga kui maailm ümberringi mustaks muutub, siis tahaks ju kõiki teisi süüdistada...

õnneks on hommik õhtust targem ja pooled nendest kurjadest mõtetest, mis mul eile peas keerlesid, on juba olematusesse haihtunud. ja pooleteise kuu pärast ootab ees kaks lastevaba nädalat - jah, ma ei karda tunnistada, et ootan seda aega, sest mul on seda aega ilma lasteta VÄGA vaja! et ma saaksin edaspidi jälle hea ema olla. väemalt kogu hingest proovida.