"emme, volvo-auto!" kilkas Piiga täna hommikul lasteaeda sõites autoaknast välja vaadates. meie masina kõrval oli foori taga seisma jäänud tõesti volvo, sama marki, nagu me endi pereauto.
uskumatu, võisin vaid mõelda. tänapäeva lapsed on ikka tõesti tehnikasajandi lapsed. see, et paariaastased vabalt arvutit kasutavad ja nutitelefon on lasteaiaealistele tavaline mänguasi, ei üllata enam isegi mind, kuigi oma kodus oleme me püüdnud seda hullust vältida ning lapsed meil ise arvutit ei näpi ja emme-issi telefoniga mänge ei mängi.
KD tunneb kõiki volvosid juba ammu, aga tema on ka poisterahvas, lappab huviga issi kõrvalt autoajakirju ja teab ilmselt juba varsti rohkem kui mina. see mind ka eriti ei üllata. aga et 2-aastane tütarlaps tuvastab ära automargi, see paneb ikka imestama küll. vähemalt mind.
minu ema kurdab siiamaani, et ta oli just hakanud vahet tegema kahel enamlevinud nõuka-aegsel automargil žiguli ja moskvitš, kui algas lääne autode pealetung ja automarke-mudeleid tekkis tänavatele nii palju ja nii erinevaid, et ta isegi mitte ei ürita neil vahet teha. ja nüüd tuleb pisike Piiga ja teeb vanaemale pika puuga ära.
nojah, eks andekatel vanematel ongi andekad lapsed. ;)
No comments:
Post a Comment