õudne

eilne õhtu oli õudne. kogu oma lapsevanemaks oldud aja jooksul pole nii õudsat õhtut olnudki. magamamineku-rutiin möödus mõlema lapse jonni ja röökimise saatel. ikka korraliku röökimise saatel. KD puhul oli ilmselgelt põhjuseks magamata lõunauni ja liigne väsimus, mis jonni tekitas. Piiga puhul aga oli see üks esimesi tõelisi kanguse demonstratsioone tema poolt. oijah, kange tüdruk on see meie Piiga.

kisa läks lahti sellest, et vahetult enne magaminekut võttis Piiga riiulist suure lastepiltide albumi ja otsustas seda vaatama hakata. kuna aeg oli tõesti juba sealmaal, et magamaminek kohe ees ja venna issiga juba teisele korrusele läinud, siis võtsin albumi lapse käest ära ja selgitasin, et vaatame homme, nüüd on aeg magama minna. ja siis algas RÖÖÖÖK! tahan albumit ja kohe ja siin ja praegu. kuna dialoog oli võimatu, haarasin lapse sülle ja läksin teisele korrusele, kus kohe selgus, et hammaste pesemisest ei tule midagi välja, seega tuli asuda röökivat vedelat vastupuiklevat last ööriietesse pakkima. mission impossible. peale mõningat ärritumist minu poolt, järjepidevat röökimist Piiga poolt ja aeg-ajalt Kalli Kaasa poolt vahele öeldud repliikidest minu rahunemise osas oli laps lõpuks riietatud, aga röökimine jätkus endise jõu ja valjusega.

samal ajal oli KD suutnud solvuda issi hambapesutehnika peale ja tuli vannitoast nuttes, krokodillipisarad mööda nägu alla voolamas. voodisse minnes anti veel lohutamatumalt nuttes teada, et ka jalg valutab ja... üleüldse oli magamistuba laste jonni-nutu-röökimise kõlakojaks, kus isegi enda mõtteid oli raske kuulda.

enda arvates olin olukorda hinnates küll üsna rahulik, kuid Kallis Kaasa arvas siiski, et mul on parem alumisele korrusele rahunema minna ja et ta paneb ise lapsed magama. Piiga luksus oma voodis nutta ja nõudis nüüd juba "kiisu-laulu", mis viimasel ajal vaieldamatuks unelaulu-hitiks on kujunenud ja mille esitamisoskustes issi poolt ma väga kindel ei olnud. Kallis Kaasa jäi siiski endale kindlaks, et ta saab hakkama ja seega soovisin lastele olukorda arvestades väga rahulikult head ööd ning lahkusin alumisele korrusele.

järgmised kolmveerand tundi kostis ülemiselt korruselt vaheldumisi Piiga nuttu, issi rahustavaid sõnu ja jälle Piiga nuttu ja enam-mitte-nii-rahulikke issi sõnu... otsustasin siis, et lähen vahetan Kalli Kaasa välja, püüan Piiga magama saada ja sätin ka ise magama ära. Kaasal ei olnud magamistoast lahkumise üle just kurb meel ja mina sain nüüd juba küll nutust rahunenud, aga sugugi mitte magama-jäämise-meeleolus Piigaga edasi tegeleda. vähemalt KD-ist oli väsimus võitu saanud ja tema magas oma voodis sügavat und, mida õnneks ka Piiga jätkuvad nutukatked segada ei suutnud.

järgmise tunnikese jooksul suutsin 5-6 korda Piigat tema voodisse tagasi suunata (kuna ta püüdis järjekindlalt meie suurde voodisse magama pugeda), ühte pimedas komistamise ja kukkumise järel vallandunud järjekordset nuttu lohutada, kaotsi läinud kaisuloomi otsida ja kõige selle juures jälle ja jälle rahulikult lausuda, et on uneaeg, tuleb silmad kinni panna ja vaikselt magama jääda.

praktika on näidanud, et ükski laps ei jää kogu ööks ärkvele ja lõpuks uinus ka Piiga. emme õnnistuseks.

hommik oli hoopis helgem - särasilmne Piiga ärkas loomulikult enne kõiki teisi, värske ja rõõmus nagu alati, silmad säramas ja naeratus näol. eilset õhtut polnud tema jaoks enam olemaski. ning kuna juhuslikult on täna 08.märts, "üllatasid" Kallis Kaasa ja poja lillede ja tordiga. nagu Kaasa ise täna mulle märkis - ma olen kindlasti naine, kes on väärt saama lilli ka iga kuu, aga lihtsalt tema ei ole mees, kes iga kuu lilli kingiks. aga vähemalt märtsikuine "üllatus" on kindel :) mis on absoluutselt armas. ja õhtul sööme kõik koos torti!