hirmus väss on kogu aeg. töölt tulles on tühjaks pigistatud sidruni tunne, isegi kui midagi väga intensiivset või kiiret pole päeva jooksul teinud. õhtul peale kümmet on silmade lahtihoidmine tõeline vägitükk, mis tähendab, et igasugused filmid-muusika-jutusaated on minu jaoks ainult mõtetes, sest ma lihtsalt ei suuda peale söögitegemist ja laste õhtust magama-panemise-rutiini teleka ees ärkvel püsida.
ma lohutan ennast sellega, et kogu see pidev kurnatuse tunne on talvest, külmast ja päikese puudumisest. ja et viimastel päevadel säranud peaaegu-kevadine-päike teeb olukorra iga päevaga vaid paremaks (kuigi ilmateade lubas päikesepaisteliste päevade lõppu ja veel vähemalt kaks nädalat korralikku talveilma, urrrrrrr). aga kevadet oodates tundub see veniv talvelõpp nii lõputu...
vähemalt on lapsed praegu terved (ptüi-ptüi-ptüi!), töö juures enam-vähem rahulik ja ma olen suutnud juba kaks nädalat jälle mõnel päeval ka lõunaseid jalutuskäike teha, et keha ja vaimu ergutada (ja talvega kogunenud kilosid vähemalt hirmutada, kui mitte eemale peletada :)
tahan suve!
______________________________________
veidi hiljem: õudusega tuli meelde ka kevadine kellakeeramine, mis tähendab hommikul veel tund aega varem tõusmist! õhtune lisatund valget aega on muidugi vahva, aga valgemaks läheb praegu nagunii iga päevaga ja ma ei taha hommikul vara ärgata. oehhhhhh....
No comments:
Post a Comment