kui lapsed on lõpuks enam-vähem terveks ravitud ja saavad jälle igapäevaselt aias käia, siis jõudis haiguse järg minu enda kätte. väkk... nohu ja köha ja nõrkustunne - ehk et tavalised külmetuse sümptomid. üsna vastikud taluda, kui pead tööl olema. õnneks jään uuest nädalast puhkama, ainult seda ootangi!
aga halamise ja hädaldamise vahele midagi positiivset ka. on nii vahva, et pühapäevad on meie peres juba pikka aega traditsiooniliselt pannkoogi-pühapäevad, kui Kallis Kaasa ilmast ja enesetundest hoolimata esimesena agaralt köögis toimetab. ajaks, kui mina elutuppa jõuan, on tavaliselt värske kohv auramas ja otse pannilt tulnud pannkoogid söömist ootamas. nüüd on sellele lisandunud ka laupäeva traditsioon - issi lastega õues müttamas, et emme saaks rahulikult koristada. ma olen vist ka varem märkinud, et koristamine ei ole minu meelistegevus, aga kui kedagi jalus ei siiberda ja tead, et lapsed veedavad issiga värskes õhus kvaliteetaega, siis sujub isegi koristamine päris talutavalt.
sel' nädalavahetusel uuristas Kallis Kaasa õue kuhjatud lumehunniku sisse lumekoopa ja oh seda lõputut rõõmu, mida üks aukude ja käikudega lumemütsak laste jaoks tähendas! kuna ka ilm oli super - päike säras ja õhus oli peaaegu kevadet tunda (kuigi öösel vastu pühapäeva oli ida-eestis taaskord ligi -30...), siis oli päris keeruline lumiseid punapõskseid tegelasi tavaoäraseks lõunaune ajaks tuppa saada. õnneks oli võimalus pühpäeva ennelõunal seda mõnusat õuesolekut korrata ja no tõesti oli mõnus - tõin terrassile aiatooli, keerasin nina päikese poole ja kujutlesin silmi kinni pannes, et ongi juba nii soe ja mõnus, nagu päikese käes mõnuledes tundus. jah, kevadet ootan täiega, et see ikka sajaprotsendiliselt selge oleks.
natuke kevadet on aga toas juba olemas. Kallis Kaasa võttis sellel aastal oma potipõllunduse veidi varem ja vähe süsteemsemalt ette ja nii tärkavad meil elutoa päikesepoolse akna all tomat, till, murulauk, redis ja arbuus. poolteist nädalat tagasi külvatud seemnetest on korralik rohetav "põld" tekkinud, nii et kui nüüd õues kõrguvad ikka veel tohutud lumemassid sulama hakkaks, siis oleks lootust sellel aastal päris korralik peenramaa tekitada. olen ikka õnnega koos, et minu olematu aednikuhuvi kompenseerimiseks naudib Kallis Kaasa sõrmepidi mullas taimedega mässamist täiel rinnal. pluss boonus lastekasvatamise valdkonnas - loodusõpetus on naturaalsel kujul igapäevaselt olemas.
No comments:
Post a Comment