puhkuse ootuses

võtsin enda jaoks kuskil kokku mõtte, et olen südamest tänulik, et laste haigusteralli algas tavapärase oktoobri asemel alles veebruaris. tõesti - sügis ja talve esimene pool olid selles mõttes ikka täitsa pingevabad. aga nüüd on see viletsus siiski kohale jõudnud ja hirmkülmad maikuu ilmad (mitu päeva on vaheldumisi vihma, lörtsi ja rahet sadanud!) ei tee asja mitte paremaks.


uuel nädalal ootab ees puhkus koos lastega minu vanematekodus ja oi kuidas seda aja mahavõtmist praegu vaja on. Piiga nimelt on jälle haige, päris korralikult. kuigi eelmise nädala neljapäevahommikul tõusnud palavikust on ta tänaseks üle saanud ja viimased nädal aega on suurema osa lapse menüüst moodustanud sidruni-ingveri-mee "võlurohi" (ise tegin! kuigi ilmselgelt liiga hilja - juba oktoobrist oleks pidanud selle manustamisega alustama ja nii läbi talve ja kevade...), ei näita nohu veel olulisi taandumise märke. olin küll enda meelest kavalalt selle nädala plaaninud nii, et võtan Piiga iga päev juba lõunast lasteaiast ära ja sealjuures (naiivselt) lootnud, et ehk siis ei jää nohu õpetajatele väga silma, kuid siiski anti täna lõuna ajal teada, et ka poolikud päevad ei ole vastuvõetavad ja laps oleks nüüd vaja koju jätta. nojah, õnneks on vaid kolm päeva jäänud ja siis ootab puhkus lõunas!


üks oluline märksõna nädalavahetusest siiski veel - maraton. Kallis Kaasa jooksis oma elu esimese maratoni! pean tunnistama, et ma ei saa sellest ikkagi aru, mis vägi paneb inimese neli tundi (täpsemalt küll 3 tundi ja 53 minutit) järjest jooksma, aga midagi võimast peab see olema. aeg alla nelja tunni on esimese maratoni kohta suurepärane, et mitte öelda hullumeelne ja nüüd, mõned päevad hiljem, võib öelda, et see hullumeelne aeg ei toonudki kaasa püsivamaid kahjustusi - mees liigub omal kahel jalal, mingeid hulle ville või valusid ei ole ja mis minu meelest eriti selgelt näitab, et olulist häda see maraton ei füüsisele ega psüühikale ei tekitanud, on Kaasa soov juba taaskord jooksutrenni teha (või peaks seda just võtma kui hoiatavat märki vaimse tervise osas - selline pingutus selja taga ja juba tahab jälle?). samas see pilt, kui Kallis Kaasa peale maratoni õueväravast sisse komberdas ja tuppa jõudes oma tuhkhalli näoga, milles ainukene rohkema värviga koht olid sinakaslillad huuled, mulle otsa vaatas, oli ikka päris hirmutav. aga ma tõesti ei suuda isegi ette kujutada seda pingutust ja kõikide jõuvarude mängupanemist, mida mu mees läbijoostud 42km kestel tundis, nii et zombi moodi väljanägemine on ilmselt vaid jäämäe veepealne osa. ühesõnaga - imetlen oma meest ja olen tema üle väga väga uhke!