"kui ma suureks saan, hakkan rokk-staariks"

just nii teatas poja mulle eile õhtul. õhtul enne järgmisel päeval toimuvat emadepäeva-etendust lasteaias. minu kahtlevale arvamusele, et kuidas ta saab rokk-staar olla, kui ta üldse esineda ei taha, vastas poja solvunult, et kui ta suur on, siis ta enam ei karda. ma tõesti väga loodan...

tänane etendus läks nii, nagu arvata oli - poja püüdis olla vapper, oli nõus koos teistega kostüümi selga panema, oli nõus lavale tulema, vaatas minu ja issi poole üsna õnnetul pilgul ja kui tuli tema kord esineda (eiei, üldse mitte üksinda, ikka teistega koos), olid silmad täis pisaraid, nägu käte taha peidetud ja nuuksed kostsid isegi saali.

oehhh ...

kusjuures etendus iseenesest oli imeline! lihtsalt uskumatu, mida suudavad õpetajad teha rühmatäie 5-aastastega, hea idee, loova mõtlemise ja julge pealehakkamisega. geniaalsed ja samas lihtsad kostüümid, hea lugu, hästi läbi mõeldud muusika ja liikumine - no sõna otseses mõttes olin lummatud! ja isegi asjaolu, et mu oma poeg enamuse ajast õnnetusehunnikuna vaiba peal kössitas, ei suutnud selle suurepärase etenduse vaatamist rikkuda.

ometi tundsin peale toredat ja vahvat emadepäevapidu koju jõudes, et olen närviline ja pahur. ja kui püüdsin mõelda, et miks ma nii tunnen, jõudsin tõdemuseni, et olen solvunud oma poja peale. oma väikese poja peale, et ta ei suutnud minu heaks oma lepatriinu-laulu ära laulda ja et ta taaskord esinemise tõttu täiega "lukku" läks. jah, sain aru, et selline tunne on täiesti irratsionaalne, sest ma ei oska ilmselt ettegi kujutada, mida KD tunneb, kui saalitäie inimeste ees esinema peab, kui raske tal on, et vaatamata kogu püüdmisele ikkagi nutt ja pisarad võitu saavad, ja siiski olin oma lapse peale solvunud. väga rumal minust.


õnneks oli mul piisavalt arukust, et neid tundeid Kalli Kaasaga jagada ja pisut selgitada, miks ma torssis ja pahur olen ning irratsionaalsete tunnete kõva häälega välja ütlemine vähendas mõnevõrra kogu seda tobedalt solvunud olemist. ja praegu neid ridu kirjutades saan juba päris helge olemisega õhtule tagasi mõelda, sest tegelikult on mul väga tubli poja ja niipea, kui kink ja kaart olid üle antud ja lepatriinu-kostüüm seljast võetud, oli kogu paanika kadunud ja rõõmus poja taas kohal - turnis koos õega saali seintel ja tundis ennast suurepäraselt!

jahhhh, lapse elu on tegelikult ju nii keeruline - olla vanemate ootuste-lootuste vääriline ja ennast sealjuures ka hästi tunda.

PS. veel samal hommikul viimases proovis oli poja rõõmsal meelel kogu etenduse kaasa teinud, nagu ka enamuses eelnevates proovides. seega põhimõtteliselt ei ole tal esinemise vastu midagi :)