kukkumise reegel

lapsed kukuvad. ronides, joostes, kõndides, isegi istudes. see käib lapseks olemise juurde. niimoodi õpitakse maailma tunnetama - kaugust, kõrgust, sügavust, hakatakse tajuma oma oskuste ja võimete piire. kõike seda teades olen ma üsna külma kõhuga lapsevanem ja lasen oma rüblikutel turnida ja ronida päris parasjagu.

kukkumise reegel on minu jaoks see, et laps kukub aeg-ajalt nagunii ning tavaliselt on kisa rohkem kui asi väärt. pigem kisatakse ehmatusest.

täna aga sain ise sellise ehmatuse osaliseks, et ise ka imestan, kui rahulikuks ma suutsin avanenud pilti arvestades jääda. Piiga põkkus nimelt ahjuga, ahju terava nurgaga sealjuures. joostes, suure hoo pealt. tulemus oli selline:

kõige selle juures oli kisa peaaegu olematu, Piiga ise ainult veidi õnnetu ning veerand tunni pärast lõkerdas juba naerda. õnneks oli väljarebenenud juuksetutt eraldunud vist ainult nahapinnalt, sest olulist verejooksu ei järgnenud ning kohene külma pealepanek hoidis ära ka paistetuse.

jälgisin Piigat õhtu jooksul terasemalt, et märgata iga võimalikku kõrvalekallet tavapärasest (ikkagi auk peas!), aga kuulates praegu ülemiselt korruselt kostvat mürglit, kui lapsed peaksid ometi juba vaikselt magama, siis ilmselt oli tegemist väga õnneliku õnnetusega. kukkumise reegel.