uus on alanud

kaks nädalat on juba olnud aastat 2022 ja tundub, et tuleb sigri-migri põnev ja hea :) 

põnev selles mõttes, et uuest nädalast alustan uuel töökohal. tööandja jääb sedapuhku küll samaks, aga muutub osakond ja tööülesanded ja vastutus. päris tundmatus kohas vette ei hüppa, aga paljud asjad siiski muutuvad ja tundub, et nüüd olen tööalasteks muutusteks taas valmis ka. eks ta kippus nii olema, et kui nüüdseks juba peaaegu kolm aastat tagasi linnavalitsusest ära tulin, siis peale sealseid poliitilisi tõmbetuuli tahtsin ainult stabiilsust ja selgust ja võimalust rahulikult oma asja ajada. nüüdseks olen siis niipalju kogunud ennast, et julgen stabiilsusesse pisut muutuste tuuli taas puhuma lasta ja väga hirmus ei olegi.

hea selles mõttes, et mees ja lapsed ja vanemad ja minu suur pere ja sõbrad ja kodu ja reisid ja parasjagu raha ja unistused, mille poole püüelda ja ilmselt veel mõned head asjad, mis kohe meelde ei tule, on minuga ka sellel alanud aastal. ja võib juhtuda, et kõigest sellest heast nii tihti siia ajaveebi oma mõtteid kirja panema ei satu ja igal nädalal või iga kuu siia uut postitust ei teki, aga kui on hea ja rahulik, siis ongi hea lihtsalt niisama olla ja kulgeda :) mingil hetkel saab siia midagi kirja ehk ikka ka. juba kümnendat aastat järjest...

 

aastaring 2021

ma elan ilusas kohas - jõgi, mets, meri kõik jalutuskäigu ulatuses. kodukandis kõndimas käies olen vaadanud looduse igavest ringkäiku ning imetlenud selle muutuvat ja samas püsivat ilu. 

selle aasta alguses võtsin endale eesmärgiks teha igal nädalal jalutuskäik kodumetsas ja jäädvustada fotole üle tee kaarduva puukardina muutumine läbi aja ja aastaaegade. sellest eesmärgist sai hea stiimul ennast vähemalt kord nädalas kodukontori värelev ekraani eest püsti ajada ja tunnikene värskes õhus liikuda. kogunesid positiivsed emotsioonid ja sarnased ning siiski eripalgelised pildid. neid pilte üksteise kõrvale sättides elustus see möödunud aasta taas, mahtudes vaid napi poole minuti sisse ja tuues siiski kaasa mälestused möödunud kuudest. 

minu jaoks oli see kulgemise aasta - maailm on muutunud, eesootav on ebaselge, tormata ei taha, aga paigale ootama jääda pole ka justkui mõtet. ja siis saigi vaikselt kuid kindlalt mööda oma rada edasi astutud, saatjaks kevadine tärkamine, suvine lopsakus, sügisene kuhtumine ja talvine unevari. ja teadmine, et ikka ja alati tuleb karge lumeune järel uus tärkamine ja uued rajad astumiseks.

rahulikku, turvalist ja kindlat kulgemist uue aasta radadel meile🤗💚

mõnikord olen tubli

ma olen tegelikult väga mugav inimene ja usinus ei ole minu loomupärane olek. pigem meeldib mulle ennast diivanil kerra tõmmata ja lihtsalt olla, mitte aga vahetpidamata midagi teha ja toimetada. aga on hetki, kui kõik on täiesti vastupidi - kui kohe tunnen, et tahan ekstra tubli olla ja kõik maailma tegemist ootavad toimetamised ära teha. ja olen tähele pannud, et need hetked on tavaliselt siis, kui Kallis Kaasa on pikemalt (no vähemalt 2-3 päeva) kodunt ära ja kogu majapidamine nagunii minu õlgadel. vot siis tunnen, et nüüd kohe pean hüper-super-ekstra-tubli üksikema-supernaine olema ja võtan mõnikord teha ka need tegemised, mis üldse hädavajalikud ei ole või mis kannataksid rahumeeli oodata, kuniks peremees kodus tagasi.

 

möödunud nädalavahetus oli just üks nendest hetkedest, kui tubli olin, sest Kallis Kaasa oli kaks ööd-päeva krõbekülmas metsas suurõppusel 'Orkaan' ja meie lastega kodused. panen seekord iseendale meenutuseks must-valgel kirja, mis ma siis ära toimetasin, et kui jälle mitte-midagi-viitsimise tunne peal, siis hea vaadata, et jõuan küll, kui tahan :)

niisiis: 

* toa-ahi köetud

* hoov ja väravatagune lumest puhtaks lükatud

* elamine koristatud

* pesu pestud (3 masinatäit) ja puhas pesu kappidesse laiali jagatud

* lastega koos metsast kuusk toodud

* saunapuud saetud

* sauna kaks ahju köetud ja Kalli Kaasa metsast jõudmise ajaks leil kuum

* pirukad küpsetatud

no ja lisaks sai mõlema lapsega linnas üks ostlemise-tuur tehtud, et talveriiete ja -jalatsite varu täiendada, sest eelmise aasta asjad on ju lootusetult väikesed (jälle!). kuna teismelistega koos sobiva tulemuseni (loe: laps on nõus kandma ja lapsevanema rahakotis ei haiguta auk) jõudmine on üsna närvesööv, siis kahe lapsega korraga ma selliseid osturetki enam ette võtta ei jaksa, sest poest-poodi sõitmisele, otsimisele, võrdlemisele, proovimisele ja valimisele kulub uskumatu aeg. nii et ühe lapsega ühel päeval paar tundi ja teise lapsega teisel päeval paar tundi.

seega pühapäeva õhtuks, kui lõpuks saunas käidud ja perele laud kaetud, tundsin, et nüüd on tubli olemisest selleks korraks küll ja võin ennast taaskord diivanil kerra tõmmata ja lihtsalt olla. kuuse ehtimine jääb järgmiseks päevaks. 

tänulik, kõigele vaatamata

haiguste laviin on meie pere üles leidnud ja ikka korralikult. esmalt ehmatas Piiga eelmise nädala alguses tavapärast koolinädala-alguse kiirtesti tehes positiivse tulemusega. no eksole, seda veel vaja... kuna temal vanuse tõttu ju vaktsiinikaitset veel ei ole, siis pole muidugi imestada, seega kiirelt laboritestile aeg ja järgmiseks hommikuks oli kinnitus käes. ega's midagi, 10 päeva karantiini, vahelduvalt distantsõpe, hübriidõpe ja iseseisev koduõpe. õnneks on Piiga ilma igasuguste haigustunnusteta ja peale vaadates kõige tervem laps maailmas. 

kolmapäeval lisandus haigete hulka KD, kes peale teist tundi kehva enesetunnet kurtis ja telefoni teel luba kojutulekuks palus. kuigi esmalt olin üsna kindel, et tegemist poja puhul tavapärse psühhosomaatilise 'haigusega' (no et kui õde kodus haige, siis kindlasti tema ka nakkuse külge saanud), mis koolist koju jõudes imetabaselt möödub, siis seekord tegin oma eeldamisega pojale liiga - järgmised 2 päeva oli tegemist üsna hädise noormehega. ilmselt olid süüdlaseks ohjeldamatult tarbitud mandariinid ja õues möllates üles korjatud külmetus.

siis astus tõbiste ridadesse ka Kallis Kaasa, kes selja paigast ära tõmbas ja nii õnnetult, et ei saanud istuda ega lamada ega ühest asendist teise liikuda. rästikumürgi-salv ja magnetvöö leevendasid olukorda küll pisut, aga mitte väga oluliselt.

ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas mu enda enesetunne nädalavahetusel kehvemaks minema ja esmaspäevaks jooksis nina nagu mahlakask. eile lisandus korralik köha ja kooriproovi seetõttu ei jõudnudki. kuna hommikul ei olnud sugugi sellist tunnet, et jõuaks päev läbi ekraani ees koosolekutel istuda, võtsin tänaseks tervisepäeva, et täitsa ametlikult haigusega võidelda. nüüd olengi terve päeva poolistuvas asendis diivanil lebotanud, köhahoogudega võidelnud ja aeg-ajalt Piigat juhendanud koolitööde tegemisel. loodan, et see päevaks aja maha võtmine on piisav, et organism jõuaks taastuda ja saaksin homme jälle rivis olla. muidu olen negatiivne, tänan muretsemast :)

ja vaatamata sellele haiguste hädaorule olen ometi tänulik. sest kõigist võimalikest hetkedest on praegu kõige mõistlikum kogu perega haige olla (kui haige olemiseks üldse saab mõistlikku aega olla). oleks see haiguste-ralli kuu aega varem toimunud, oleks meie reis ainult unistuseks jäänudki. õnneks ei läinud nii. Piiga saab kurja viiruse ilma vaevusteta läbi põetud ja seega mitmeks kuuks selles osas mured-hirmud maas. lisaks oli lastel just eelmisel nädalal ka trennidest väike sügispaus, seega ei jää tõbistel trennid käimata. Piiga sünnipäev ja pühadeaegsed esinemised kooriga ja jõulud on piisavalt kaugel, et selleks ajaks kõik haigused seljatada. ja isegi Kalli Kaasa suurõppus, kus tal haige seljaga oleks ikka väga karm olemine olnud, on alles järgmisel nädalavahetusel ning selleks ajaks ehk selgroolülid ka taas paika loksunud.

nii et olen tänulik. tänulik haiguste eest, mis saavad läbi põetud ja tänulik eesootavate tegemiste eest, mida tõved ei sega. ja tänulik on põhjust olla ka selle eest, et pühapäeval on juba esimene advent - piparkookide, jõululaulude ja kodu kaunistamisega. ehk saab isegi maa valgeks ❄ nagu eile korraks juba oli :)

puhkus!

nii ongi - puhkus nagu olema peab! eelkõige muidugi lõpuks teoks saanud päikesepuhkus kogu perega, mis tänaseks küll juba selja taga, aga mis oli super mõnus! ma ei uskunud veel ka Türgis lennukist välja astudes, et see päriselt ka õnnestus, sest võimalusi, miks ei oleks võinud õnnestuda, oli ju rohkem kui üks - keegi haigestub, piirangud karmistuvad, reisida ei lubata jne. õnneks midagi sellist ei toimunud ja saime vahetult enne laste sügisvaheaja algust soojamaareisi ette võtta. 

ja soe oli seal tõesti, võib isegi öelda, et soojem, kui ühelgi meie päikesereisil varem. juba kella 10st olime tavaliselt mere ääres peesitamas ja päikese käes oli temperatuur ikka püsivalt üle +30 kraadi. ja just seda me otsima olimegi läinud - soojus, päike, võimalus lebotada ja mitte midagi teha. 

no natukene ikka tegime ka - käisime lähedalasuvas rahvuspargis Göynük'i kanjonis, mis jättis vapustava mulje! kuigi piltide peal see isegi ei paista nii võimas, siis minul võttis ikka pea pööritama ja jala värisema, kui neid mägesid, järske kaljuseinu ja kõrgeid tippe enda ümber nägin. üliäge! 

lisaks uudistasime Kalli Kaasaga ka kohalikku elu-olu, nagu ikka kaugetele maadele sattudes teinud oleme ja ka see oli elamus omaette - väikesed majad, suured mandariinipuude aiad, lopsaka looduse kontrastide virr-varr. üldmulje Türgist on igaljuhul väga positiivne - soe, võrdlemisi puhas ja inimesed on sõbralikud, aga mitte pealetükkivad (võrreldes nt Egiptusega). sain taaskord kinnitust, et selliseks lastega koos perepuhkuseks soojal maal on kõik-hinnas pakett parim võimalik valik - süüa, snäkke, juua ja meelelahutust on kogu aeg ja igale maitsele ning pereema saab südametunnistuspiinadeta jalad seinale (loe: päevitustoolile) visata. väga rahul :) kõige selle juures tuleb muidugi öelda suured tänusõnad armsale emale, kes võttis vaevaks tulla meie koeravanakest ja kodumaja hoidma ning tänu kellele me üldse nädalaks ära sõita saime. aitäh Sulle!❤

nüüd siis juba pea nädalajagu päevi sügiseses Eestis tagasi ja õnneks oli mul oidu puhkust veidi pikemalt planeerida, et sellest väsitavast mittemidagitegemisest kuuma päikese all  ennast ikka kodus korralikult välja puhata :p õnneks on ka siinmail päris soe ja mõnus sügis, kuigi kalender näitab juba novembrikuud, nii et tagasitulek reaalsusesse ei olnud üleliia šokeeriv. ja eriti mõnus on minu jaoks see, et meie väike majake (mis tegelikult ei olegi enam niiväga väike) on peale uue katuse peale saamist kordades soojapidavam võrreldes varasemaga. minusuguse külmavarese jaoks on see ikka täiesti uskumatu, et november on käes, aga endiselt on meil kõik aknad vähemalt õhutus-asendis, kui mitte päris pärani lahti, õhksoojuspump ei pea 24/7 huugama ja ahju kütmise järel on toas korralik troopika. oi mulle meeldib, kui on soe! loodetavasti jätkub see mõnus toasoojus ka siis, kui õues reaalselt miinuskraadid, sest siiamaani on ju meie kodumaja alates sellest hetkest, kui välistemperatuur langeb allapoole -10 kraadi, keeldunud soe olemast, aga vähemalt praeguse põhjal pole põhjust kahelda, et sellel aastal tuleb talv teisiti :)

kuigi minul veel puhkus kestab, siis lastel algas sügisese vaheaja järel taaskord kooliaeg ja kuigi õppeaasta alguses kinnitati valitsuse poolt, et distantsõpet välditakse viimase võimaluseni, on reaalsus paraku see, et üle Eesti on mitmed koolid, sh ka Pärnu linna koolid nädala algusest kõik kaugõppel. nojah, mis siis ikka, hingame sügavalt sisse ja püüame rahu säilitada ja taaskord meelde tuletada, kuidas see elukorraldus käis. laste elu kergemaks tegemiseks küsisin seekord koolist kaks sülearvutit koju, et tehniline võimekus toetaks sujuvat õppekorraldust, sest mis siin salata - kodused läpakad on nii ajast ja arust, et nt KD tegi viimasel kaugõppe perioodil kõik tunnid telefoni abil (mis mõju silmadele, eksole?!?) ja Piiga oli tihtipeale tunni alguses pisarates, kui arvutis vajalik programm taaskord kokku jooksis. nüüd on vähemalt IT-osas kõik sujunud ja õnneks on meie lapsed nii tublid ja iseseisvad, et väga palju lapsevanemate sekkumist kodus õppimise ajal vaja ei ole. isegi sooja lõunasöögi teeb KD endale ja õele 15-minutilise vahetunni jooksul ise valmis - nii tubli!

ja mõned eriti ägedad super suurepärased uudised siia lõppu - kaks uut kodu, peagi kaks uut ilmakodanikku ja seega kümnekordsed vanavanemad! mul on kõigi asjaosaliste pärast nii hea meel😍

vahepausi ootuses

nädalajagu päevi veel ja siis ootab ees puhkus sooja päikese all! kogu pere loeb päevi ja hoiame hinge kinni, et keegi mingit sügisest külmetust või veelgi kurjemat viirust külge ei saaks, mis võiks eesootavale päikesereisile kriipsu peale tõmmata... lastele saab iga päev üle korratud, miks on oluline ühistranspordis maski kanda ja miks ei tasu hetkel niisama kaubanduskeskustest ringi kooserdada ja miks on mõistlik sõprade ja klassikaaslastega pigem õues kohtuda ja aega veeta. ohhjahh, keeruline on see pandeemia-aegses maailmas reisikõlbulik püsimine, aga loodame südamest, et seekord me siiski saame üheskoos ammu oodatud patareide-laadimise-reisi tehtud. pöidlad pihus!

õnneks on lastel kool veel toimimas ja massilisi nakatumisi nende koolis ei ole (kuigi linnas näiteks üks kool juba distantsõppel, kuna ligi pooled õpilastest ja paljud õpetajad karantiinis v isolatsioonis). ehk ikka õnnestub distantsõpet vältida ja saavad lapsed reaalselt õpetaja juhendamise ja klassikaaslastega koos õppeprogrammi omandada. et olukord väga hull ei ole (veel), näitab ilmselt seegi, et mõlemal lapsel sel' nädalal klassiõhtu plaanitud. kuigi püüame igasuguseid kontakte hetkel minimaalsena hoida (eks ikka reisiootuses), siis kuna koolikeskkonnas ja klassikaaslastega koos on nad nagunii igapäevaselt, pole põhjust seda meelelahutust neile keelata :)

ise lahutasime koos Kalli Kaasaga meelt nädalavahetusel Mohri aidas Oktooberfestil, kus koos kooriga lühikese etteaste tegime. oli meeleolukas nagu eelmiselgi aastal! äge ikka, kuidas meie dirigent oma mehega on suutnud vana aidahoone elama panna ja seal super-laheda olustiku tekitada. loodame, et Oktooberfest vol.3 ja vol.4 jne tulevad ka, sest ilmselgelt on sellist pidu ja tsirkust rahvale vaja :)

tsirkust saab hetkel ka muus kontekstis ehk siis KOV valimised on hooga käimas. Kallis Kaasa on taaskord valimiskarussellis kaasa pöörlemas, aga teeb seda väga rahulikult ja tasakaalukalt - mõned plakatid, mõned postitused sotsiaalmeedias, aga ei midagi pealetükkivat ega ukselt-uksele käimist või postkastide risustamist pastakate ja vali-mind-lendlehtedega. pühapäevaks on see trall siis selleks korraks läbi ja eks siis paistab, kas ja kes valituks osutuvad. meie valla osas loodan, et saavad jätkata samad tegijad ehk siis praeguse vallavanema valimisliit ja sugugi mitte ainult sellepärast, et Kallis Kaasagi nende ridadesse kuulub:) vaid kuna tegemist asjalike inimestega, kes niisama vahtu üles ei löö, vaid tegelikult ka valla eluolusse panustavad. edu neile!

töö juures on vahepealne kiire-kiire, mis suvise vaikelu järel justkui paisu tagant valla sai, selleks korraks vist jälle natuke läbi ja saab sellises mõnusas tegusas rütmis toimetada. aga õhus on ka ärevamaid noote ja eks lähikuudel selgub, missuguses suunas asutus praeguses kriisiolukorras edasi liigub. usun siiski, et olen suutnud oma kompetentsi ja kasulikkust pardal oldud kahe ja poole aastaga tõestada ning võimalikud kokkuhoiu-kärped minu jaoks rongilt mahaviskamist ei tähenda. elame-näeme ;)

kiire elu

kui peale kahte ja poolt aastat riigipõllul toimetamist on töötempo tänaseks jõudnud enam-vähem samale tasemele nagu oli KOVis tavalistel päevadel, siis vist võib öelda, et sisse-elamis periood on läbi :) aga tõesti on augusti lõpust alates selline tunne, et iga päev on palju ja veelgi rohkem teha ja niisama mõtete kogumiseks ei jää enam üldse aega. mis iseenesest on päris äge, sest töökoormus on suurenenud eelkõige selle tõttu, et mitu suurt arendust on reaalselt analüüsini jõudnud. see omakorda tähendab pikki analüüsikoosolekuid ja teemade läbivaidlemist, mis on tohutult silmi avardav ja uusi teadmisi andev. lisaks ka paar teenusedisaini projekti, milles ühes minu kanda disainiprotsessi juhtimine, mis ka täiesti uus ja põnev kogemus.

mis nii äge ei ole kõige selle uue ja põneva juures on asjaolu, et Kallis Kaasa puutus töö juures covid-positiivse kliendiga kokku ja sai vaatamata oma vaktsineeritusele ka endale viiruse külge. see omakorda tähendas tema isoleerimist sauna ja laste distantsõppele jäämist. mina kui vaktsineeritu ja negatiivse testitulemuse saanu võin samas (niivõrd-kuivõrd) normaalset elu jätkata. kui Kalli Kaasa tervis on õnneks juba taastumas ja sellega suurt muret ei ole, siis laste taaskordne jäämine kodusele distantsõppele on ootamatult närvesöövaks osutunud. võiks ju arvata, et kogemus on olemas ja süsteemid toimivad, siis paraku reaalsuses pilt nii roosiline ei ole. kuna praegu ei ole olukord eelmise kevadega võrreldav, sest enamus lapsi ju ikkagi koolis füüsiliselt kohas ja ainult mõned üksikud virtuaalselt koolitöös osalemas, siis tähendab see e-õppe keskkondades teistmoodi seadistusi ja sellega seoses ka uusi probleeme. näiteks selgus, et Piiga ei saa enam kooli distantsõppe-keskkonda sisse arvutis sisse logida ja seetõttu pidi ta tundides osalema läbi telefoni, kus vajalik rakendus õnneks siiski toimis. lapse silmadele see kindlasti hästi ei mõjunud, minu närvidele samuti mitte. oma tööasju olen septembrist alates vahelduseks suuresti kontoris toimetanud, kuna viin lapsed hommikul nagunii linna kooli ja siis liigun edasi kontorisse ning nüüd kodukontoris aruteludes osaleda, kui lapsed samal ajal oma distantsõppe teemadega abi vajavad ja segava faktorina taustal ka katuseremont toimub, on ikka pagana keeruline. no õnneks seda laste distantsõpet seekord ainult nädalajagu päevi, siis saab isolatsioonikohustus läbi ja lapsed kooli tagasi. jeeee!!! :)

katuseremont on õnneks ka kohe-kohe lõppemas ja juba on tunda, et meie väike majakene on hoopis soojem ja tuul ei puhu enam omatahtsi sisse-välja. lisaks näeb uus katus ikka oluliselt kenam välja, mis meie maja katusepinna suurust arvestades ei ole ka vähetähtis asjaolu.

nojah, kui nüüd siin must-valgel asju kirja panna, siis ega ju midagi väga hullu ei olegi - töö, pere, kodu suures pildis ju toimivad - aga sellegipoolest ei jõua oktoobri lõpus eesootavat perereisi päikese alla ära oodata. ehhhh, ainult neli nädalat veel ;) seniks naudin sügist ja ootan kannatamatult, millal Kallis Kaasa võib saunast tagasi meie seltsi kolida :)