töö juures käib elu nagu Ameerika mägedel - üks päev näib, et täitsa palju ja täitsa olulisi asju saab tehtud ning siis avastan järgmisel päeval ennast järjekordsete segaduste ja jamade keskelt, mis igasuguse toimetamise tahte ära võtavad. minu ümber on suurepärane meeskond, aga mul on järjest raskem neile innustavalt ja naeratades otsa vaadata, kui nii palju asju on endiselt korraldamata ja seda sugugi mitte minu saamatuse pärast...
nüüdseks juba kolm kuud kestnud pidev stressiseisund hakkab tervisele mõjuma. päris tüütu. kogu aeg on väsimustunne, nahk ja küüned on üle aegade kehvas seisus, erinevad valud kipuvad kiusama ja nn elustiilihaigused, mida just pideva pinge- ja stressiseisundiga seostatakse, teevad olemise rohkem kui ebamugavaks.
lisaks kiusavad lapsi endiselt mingid viirused, nii et väikesed ninad jooksevad nagu mahlakased ja paukuv köha ei lase üldse olla. hetkel oleme suutnud küll koduste vahenditega hullema kontrolli all hoida, aga mine tea, kui kauaks. näib, et see paarinädalane korralik külmalaine ei suutnud üldsegi mitte kõiki viiruseid ära hävitada ning nüüdseks kohale jõudnud rõske ja märg ilm ei aita muidugi viiruste leviku takistamisele kuidagi kaasa.
otse loomulikult ei aita ka kogu see iseenda ja ka laste haiguste virr-varr kaasa emotsionaalsele stabiilsusele. ilmselt just seetõttu tundubki, et lapsed on viimasel ajal täiesti kasvatamatud ja praktiliselt iga päev tuleb klaarida mõnda olukorda, mis võiks absoluutselt olemata olla. oehhhh. ma tegelikult saan ju aru, et lapsedki on väsinud sellest, et meie Kalli Kaasaga oleme üleliia hõivatud ja kogu aeg väsinud, aga isegi sellest nõiaringist teadlik olles on nii pagana raske sellest välja saada...
eks ma ju püüan, nii laste kui Kalli Kaasa ja eelkõige iseenda pärast - võtta aega armsa pere jaoks, et ikkagi elust rõõmu tunda ja nautida aega oma kõige kallimate seltsis. näiteks nädalavahetusel, kui Kaasa metsas möllas, läksime lastega Riisa rappa. mõnus oli, täiega! ilm oli küll pilves, aga midagi ei sadanud ja tuult ei olnud ja õhusooja-külma oli parasjagu. lapsed on ikka nii suured juba - viie ja poole kilomeetrine rabarada sai läbitud ilma igasuguste tagasilöökideta või vingumiseta, et enam ei jõua või ei taha või veel mingid muud jamad. tõesti tublid! (sest vaatamata viimasel ajal liigagi tihti ette tulevale lastekasvatamisevajadusele ongi nad tegelikult väga ägedad ja tublid ja armsad)
järgmisel päeval läksime koos perega (Kallis Kaasa oli ka metsast tagasi) Rannaparki, kus vaatamata kõikjal lirtsuvale vesisele lumelögale veetsime päris mõnusa tunnikese nii rannapromenaadil patseerides kui ranna mänguväljakul, kus lapsed turnisid ja lapsevanemad (peaaegu olematu) kevade hõngu nautisid. KD jõudis vesimärjast sulalumest isegi ühe super-armsa lumekoera meisterdada, mis võrreldes mõnda aega tagasi Kollase Koera aasta alguse puhul Lasteparki skulptori käe läbi kerkinud suure lumest koeraga, mis nägi välja nagu kollaseks k*stud lääbakil lumehunnik, oli minu hinnangul ikka tõeline šedööver!
 |
| KD-i loodud lumekoer - lihtsalt nii nunnu! |
 |
| professionaalse skulptori taies - arusaamatu ... (foto U. Luik) |
õnneks on mul armas abikaasa, kes mind aeg-ajalt ikka poputab ja naistepäevaks lilli toob ja koos minuga laulmas käib :) nii et kogu eelnevale nutulaule vaatamata olen ma ikkagi üks väga õnnelik naine! ja õnneks läheb ilm aina kevadisemaks ja teadmine, et ühel hetkel saab ka töine hullumaja otsa, aitab säilitada tervet mõistust ja usku, et tegelikult on elu ikkagi ilus ja hea :)
No comments:
Post a Comment