eile töölt jõudes keha lausa karjus liigutamise järele ning kuna väljas paistis veel kevadist päikest (kuigi õhk oli üsna jäiselt külm), siis kutsusin lapsed kaasa ja läksime ümbruskonda jalutamistiirule. lisaks supermõnusale poolteisttunnikesele koos lastega värskes õhus ja liigutamise mõttes nii vajalikule ligi 7km astumisele, oli asja juures kõige mõnusam lastega koos jutustamine ja arutlemine ning kõikvõimalike maailma asjade üle mõtete vahetamine.
ülestähendamist vääriv hetk saabus siis, kui kuidagi jutu käigus sai minu poolt öeldud lause, et Ama-Asa võiksid kuhugi siiakanti, meile lähemale kolida ja sellele järgnenud laste reaktsioon - mitte mingil juhul!!! millel järgnes sujuvalt lademetes põhjendusi:
- siin me ju teame kõike ja kõik on tavaline, aga Ama-Asa juures on kõik hoopis teistmoodi;
- Ama-Asa juures on rahulikum ja vaiksem ja seal on vähem autosid ja hoopis puhtam õhk;
- siin peab randa minemiseks autoga sõitma ja päris kaugele minema, aga seal saad käteräti võtta ja oledki kohe kohal, ja issile meeldib seal ujuda, sest läheb kohe sügavamaks;
- ja seal me saame sinilille-retkel käia!
lihtsalt südantsoojendav, et lapsed jagavad minu armastus minu imelise lapsepõlvemaa ja vanematekodu osas! et see võiks alati nii jääda - nende sellised mõtted ja meie pere 'lõunamaa', kuhu võime alati minna.
No comments:
Post a Comment