kuuajane paus postitustes on tingitud sellest, et lihtsalt ei taha seda igapäevast jama ja vaeva üles kirjutada. no mis siin ikka kirja panna, kui tööstress ei taandu, ilm on hall ja kõle ja ainukeseks helgeks punktiks on mu armas pere. vot selle eest olen ikka ja jätkuvalt tänulik, et mu tagala on nii tugev ja hooliv ja armas. aga muus osas...
ehk annab uus aasta arutust ja loksuvad mõned segased lombid vähe selgemaks. seniks võitlen tööl tuuleveskitega, püüan peaga vastu seina jooksmise asemel leida viise läbi seinte jooksmiseks ja naudin neid väheseid hetki, mis võimalik koos perega kodus olla.
kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
No comments:
Post a Comment