algas kool

minu enda jaoks kõlab sel' aastal see lihtne sõnapaar - algas kool - kuidagi eriti lõplikult ja justkui punktipanevalt. et nii ongi - suvi läbi, koolirutiin käes... ilmselgelt on mul endal hoopis suurem koolistress kui lastel, nemad lähevad homme tavapärast koolinädalat alustama päris rõõmsa meelega. ka esimese septembri aktus ja klassijuhatajatund möödusid täitsa hea tujuga ja klassikaaslastega taaskohtumisest rõõmu tundes. aga vot mina ise olen kuidagi häiritud ja mossis selle ilmselge pisiasja pärast, et suvi ei kesta lõputult ning kolmele kuule soojale ja päikesele järgneb paratamatult sügis. tahaks jonnida nagu väike laps - ma ei ole nõus!!! ma ei taha!!!

aga no mis mul siin jonnida, panen aga laste õpikutele paberid ümber, vaatan homseks koolipäevaks sobivad riided ja lohutan ennast teadmisega, et vähemalt esimeseks nädalaks on nii riideid kui jalanõusid sobivas suuruses ja kõigest polegi lapsed suve jooksul välja kasvanud. no eks paar päeva enne kooli algust sai ka tiir kaubanduses tehtud, sest poisi jalanõudega oli üsna null-seis, aga uskumatu vedamise tulemusena õnnestus vaid paarikümne euroga saada esmaseks sügisperioodiks nii sise- kui välisjalanõud (suurus 39, lihtsalt fakti mõttes kirja pandud...) ja kevadel ostetud spordijalanõud õuetundideks mahuvad ka veel jalga. samas kahe lapse esmased koolitarbed (mille hulgas ei olnud ei koolikotte ega muid kallimaid esemeid, vaid pliiatsid, värvid, kustukummid jm pudi-padi) läks maksma ligi 70 eurot! huuhhh, no ei meeldi mulle selline röövimine päise päeva ajal... sellegipoolest ootab lähiajal kaubanduses seiklemist veel ees, sest kindlasti on tuhat pisiasja, millel ma lihtsalt ei ole veel suutnud mõelda ja mida koduste varudega ei lahenda.

lisaks kooli algusele on septembri alguses ka teine traditsioon - kahe silla jooks, millest meie pere 3/4 liikmelisusega aktiivselt osa võtab. lapsed silkasid eile tarkusepäeva lõpetuseks mõnuga lastejooksudel ja Kallis Kaasa tegi täna väga hea tulemuse, kuigi vigastused kimbutavad. kuigi ka mul käis peast läbi mõte, et läheks seekord isegi üle aastate kõnnirajale, jäi seekord minu hooleks tavapäraselt tugimeeskonna roll, jäädvustades hetki läbi fotosilma ning täites paki- ja lastehoiu ülesandeid. raja ääres kaasa elada on elamus omaette ja nii vahva on vaadata, kuidas lapsed siiralt ja südamest võõrastele jooksjatele kaasa elavad ja neid asjakohaste ergutuslausetega innustavad. aastatepikkune issiga võistlustel kaasas käimine on vähemalt selle osa meie laste jaoks selgeks teinud, et kõik sportlased on tublid ja neile kaasaelamine pealtvaatajate püha kohus :) lisaks veel laste endi sees pesitsev jooksupisik, mis küll ülemäära tihti välja ei löö, aga kõikidel suurematel rahvaspordiürituste lastejooksudel iseenesestmõistetavusega osalema kutsub.

selliste vahvate ja tegusate päevade kõrval tunnen kuidagi eriti selgelt, et mingi halli väsimuse ja paha tuju periood on mind kimbutamas. sellest koolialguse stressist sai juba räägitud, aga praktiliselt iga päev tunnen, et ei taha, ei jõua, ei oska... tööl on suvine petlik vaikelu möödas ja miljon asja vajavad kohe ära tegemist ning need ei ole sellised möödaminnes-teen-ära-toimetused, vaid ikka ja veel suuresti haldusreformist tingitud ümberkorraldamised ja uute lahenduste otsimised. võiks ju arvata, et imeline suvi, täis päikest ja sooja, laadis patareid nii täis, et nüüd saab säravate silmadega ja uue energiaga sügisele vastu minna, aga mingil põhjusel on kogu tehatahtmine kadunud koos sooja päikesega. tean, et see hall hetk läheb üle, aga lihtsalt praegu on väss ja moss...

homme on uue kooliaasta esimene esmaspäev, aga mina loen juba nädalaid sügisese koolivaheajani, sest siis ootab ees meie pere esimene suvereis üheskoos kaugele soojale maale. no midagi ilusat ja head peab ju silmapiiril olema, et tahaks ja jaksaks edasi minna :)