must auk

järgmisel aastal saab mul 20 aastat osakonnas töötatud. sellest 10 aastat olen tänaseks olnud osakonna juhi ülesannetes. aeg-ajalt on ikka olnud hetki, kus tundub, et töökoormus on üle mõistuse või et poliitikute nägemus sotsiaalvaldkonna arendamisest on midagi hoopis muud kui spetsialistide oma. siiski pole siiamaani veel olnud päris sellist tunnet, ei ma ei saaks oma tööga hakkama või et järg kaob käest või et tunnen ennast totaalselt saamatuna. nüüd olen esimest korda just sellises mustas augus, kust omal jõul välja saamine tundub ületamatult keeruline...

seetõttu olen palunud abi - palunud enda asendajal võtta osakonna juhtimine paariks päevaks üle, et saaksin korraks töistest teemadest täiesti eemale ja võtnud aega lihtsalt iseenda jaoks. olen maganud poole päevani ja hea sõbra kutsel suurepärast toitu nautinud. olen võtnud rohkem aega lastega olemiseks ja nende tegemiste vastu huvi tundmiseks. on piisanud 24 tunnist täiesti töövälises rütmis toimetamisest ja asjade läbi analüüsimisest, et hoopis uus hingamine leida. lisaks olen välja otsinud professionaalse superviisori kontaktid, et ka konkreetselt töises plaanis asjatundlikku tuge ja juhendamist saada.

tegelikult pole ju konkreetselt midagi juhtunud ega mingi töö või projekt aia taha läinud. olen siiamaani ju kõik oma kohustused ja ülesanded tehtud saanud ja ilmselt kõigi teiste silmis oma tööga isegi väga hästi hakkama saanud. eriti irooniline on praeguses hetkes see väljaspoolt tulev nn tunnustuse laine, mis minuni on jõudnud - pakkumised osaleda erinevates projektides, sest "teie kohta on palju positiivset tagasisidet" või kutsed esinema ja loenguid lugema, sest "Te olete oma valdkonna professionaal ja väga suurte kogemustega" või konkreetse kliendi tagasiside "Te ei lükka probleeme kõrvale, vaid tegelete ka päriselt lahenduste leidmisega". jah, võib-olla sellest ongi praegune probleem tingitud, et olen olnud 'liiga' tubli. ma küll ei pea ennast üleliia usinaks, aga kohusetundlik olen tõesti ja kui midagi peab konkreetseks tähtajaks tehtud saama, siis enamasti see tehtud ka saab. olen arvanud, et suudan ka piisavalt edasi delegeerida ja vastutust jagada, aga küllap siis ikkagi mitte piisavalt, kui praegu tunnen, et töökoorem põlvili surub... ja kogu selle probleemidepuntra märksõnaks on minu jaoks haldusreform - palju muutusi, vähe infot, segaduses inimesed ning minu püüe kõike seda oma meeskonna jaoks mõistlikult juhtida ja ohjes hoida. just seda viimast ongi olnud väga keeruline teha, sest selgeid juhiseid minu enda juhtide poolt praktiliselt ei ole, ajaraamid on ebaselged ja ebareaalsed ning ühiselt tegutsemise tunne väga rabedaks muutunud.

samas olen just selle kogemuse tõttu saanud aru, et tegelikult võin täiega õnnelik olla. see on ju kõigest töö, mis hetkel musta-augu-tunde tekitab. jama oleks siis, kui siht kaoks silme eest pere või laste või sõpradega seoses. aga töises plaanis ummikusse-jooksmise-hetk on pannud mind veelgi rohkem aru saama, kuivõrd õnnelik naine ma olen oma mehe kõrval ja kui õnnelik saan olla emana meie tublide laste kõrval ja kui vedanud mul on sõpradega minu kõrval.

elu on elamist väärt, sest töö pole hoopiski mitte kogu elu. õnneks.