kirumine ei tee muidugi olukorda reeglina paremaks, aga selline suvi - külm, kõle, tuuline, vahel harva päikest - ajab ikka kiruma küll. eriti kurjaks tegi olemise eilne "suvine" õhtu linnas, kui olime plaaninud Kalli Kaasaga minna Ranna Kõlakoja suvemuusika kontserti kuulama ja sinna kõrvale Kuursaali suveterrassile õhtusööki nautima. lühike kokkuvõte oleks, et kui nälga ei sure, siis võtab külm ära. krt ...
ehk et juhtus põhimõtteliselt sama, mis eelmisel aastal ja suure tõenäosusega ma enam Kuursaali sööma ei lähe. kui eelmise aasta tõelisel soojal juuliõhtul vabandasid teenindajad tellimuste täitmise pikka ooteaega sellega, et palju rahvast, suur koormus ja teenindus võtabki kaua aega (mistõttu me tookord ka tellimust esitamata lahkusime), siis eilse õhtu teeninduskogemuse selgituseks ei ole mu hinnangul küll mingit asjalikku põhjendust.
kuigi veel paar tundi varem koduhoovis muru niites päike säras ja oli peaaegu soe, siis õhtul kaheksaks linna jõudes oli õhk täiega jahe, külm tuul lõõtsus ja suveriided olid ilmselgelt vale valik ... Kuursaali suveterrass oli ilmale kohaselt üsna tühi, võib-olla 5 laudkonda, kes midagi tellida soovisid või juba tellinud olid. istusime meiegi siis võimalikult tuulevaiksesse nurka ja jäime teenindajat ootama. kaks tütarlast liikusid aeg-ajalt (mitte just üleliia tihti) laudade vahel küll, aga meile ei pööranud keegi tähelepanu. nojah, kuna kontsert oli juba algamas, kõht tühi ja ilm järjest külmemaks muutuv, läksin lõpuks ise leti äärest menüüsid võtma, et saaks vähemalt valiku ära teha. vahepeal käisin veel leti ääres uurimas (kui seal üks teenindaja juhtus olema), kas tellima peab letist või tullakse lauda soove kirja panema ja sain vastuse, et võtame tellimusi lauast, misjärel ma siis kannatlikkuse riismeid kokku korjates meie lauda tagasi läksin ja teenindajat ootama jäin. sättisin menüüd enda arvates eriti silmatorkavalt laua servale, et teenindajatel oleks lihtsam taibata, et me tõesti soovime tellida, aga jäime siiski täiesti märkamatuks ... lõpuks sõna otseses mõttes jooksin ühele musti nõusid ära viivale teenindajale järgi ja andsin teada, et kuna 25 minutit pole keegi meie vastu huvi tundnud, siis ma tuleks nüüd ikkagi ise ja annaks tellimuse. teenindaja püüdis midagi selgitada paljudest tellimustest (hallooo - 5 laudkonda?? mida nad siis soojadel nädalavahetuste õhtutel teevad, kui kõik lauad täis?!?!?) ja küsides veel üle, et kus me istume, märkis, et oi, te olete ju täitsa peidus, teid ei paistagi .... no tegelt ka, see peaks ikka teenindaja mure olema kontrollida, kas vahepeal on ehk mõni klient tulnud, kes oma raha tahab nende asutusse jätta!!!
seega umbes pool tundi peale saabumist saime lõpuks tellimuse antud, kontsert oli alanud ja meie jäime järjest tühjenevate kõhtudega pikisilmi sööki ootama. kuumad teed jõudsid õnneks u kümnekonna minutiga ja tühjad taldrikud-salvrätid toodi ka lauda ära ning siis olime jälle nagu tühi koht ... kontsert oli kahjuks keskpärane ja väga suurt muusikaelamust ei pakkunud ning neljakümne minuti möödudes sai seegi kesine meelelahutus otsa, kuid tellitud sööki polnud veel kusagil. seadsin aga taaskord sammud leti poole, suutsin paari minutiga püüda ühe tagaruumides toimetava teenindaja pilgu ja sain märku anda, et me liigume kõlekülmalt välisterrassilt siseruumidesse ja et kui meie toit kunagi saabuma peaks, siis ootame seda Kuursaalis sees. ja siis, u tund aega peale tellimuse esitamist, jõudiski meie suupistevaagen lauale! just, me ei tellinud isegi mingeid suuri praade, vaid kõigest suupistevaagna! kuna selleks hetkeks oli kõht ikka juba üle mõistuse tühi, siis kadus kogu vaagnatäis hetkega ja maitse üle ei saanud kurta, aga ... see ei muutnud siiski olematuks kogu eelneva pooleteise tunni jooksul kogunenud nördimust, mistõttu me ilmselgelt Kuursaali enam sööma ei lähe.
plaanitud jalutuskäik muulile ei tundunud peale seda pooleteisetunnist närvilist külmetamist enam kuigi ahvatlev valik, seega kiirelt koju, kus tõmbasin villased sokid jalga, kerisin ennast diivanile kerra ning kuuma kohvi kõrvale koorelikööri limpsides hakkas pahameel lahtuma ja olemine muutus pisitasa soojemaks. ja siis võis juba mõelda, et tegelikult on siiski tore, et on juuli, mitte oktoober, et lapsed naudivad oma suvenädalat pealinnas ja et reedel ootab koos kolleegidega ees väljasõit Vilsandile. soojad sokid ja paksem jope on ilmselt tark kaasa pakkida ...
No comments:
Post a Comment