seltsimehed unetud

juba mõned aastad on taaskord olnud võimalik pidada osaliselt tööandja kulu ja kirjadega, osalt oma taskut kergendades asutuse suvepäevi. meie suures kollektiivis on need alati toimunud väljasõiduna mõnele koduvabariigi väikesaarele märksõnaga "seltsimehed unetud, kogunege!". no et nagu omaaegses kultusfilmis, kus unetuse all kannatavad "haiged" tarbisid tervendavaid protseduure saarel, mis tegelikult oli hoopis selline poolsaare moodi saar.

peale laste sündi jäin mina unetute ridadest välja ja vahepealse masu-perioodi ajal lõpetati "ravipakettide" väljastamine hoopis, aga nüüd on paar aastat suvised nädalalõpud väikesaartel jälle toimunud ja sobivate asjaolude kokkulangemise tõttu sain üle aastate taaskord uneravil osaleda. Kallis Kaasa oli küll juba ammu andnud teada, et tema on sellel nädalavahetusel Kihnus ja lapsed olid just lõpetamas oma suvevaheaja nädalat pealinnas, kuid õnneks oli vanaemal võimalus tulla seda nädalat koos lastega laupäevaks-pühapäevaks meile lõpetama, et hoida silma peal nii lastel, majal kui koeral. selline asjade korraldus sobis kõigile ja kõik olid rahul :)

seekordne väljasõit viis seltsimehed unetud Vilsandile, kus paikapandud programmi järgi toimus vaid saarele jõudmine ja sealt lahkumine, ülejäänu oli igaühe enda planeerida ja toimetada ja see sobis suurepäraselt. ilm soosis meid täiega ja seega sai laupäevase päeva veeta suvepäikeses mööda saart uidates ja lihtsalt olemist nautides. väga väga mõnus oli!

paadiga saarele

Panganuka panoraam

merekapsaaed

kiviaed ja tuulikud

esimesel ehk siis reede õhtul jalutasime veidi suurema seltkonnaga saare edelaservas, vaatasime üle Vilsandi majaka ning tutvusime paari tunni jooksul saare läänepoolse elu-oluga.
laupäeval võtsin päris üksi ette pikema tiiru saare kirde ja põhjaosas ning mööda saart uudistamiseks kulus üle nelja tunni, sest lisaks sissetallatud radadele otsustasin ühest poolsaare tipust (Panganukk) teise poolsaare tipuni (Orjassaare) liikuda rannajoont mööda, kus tegelikult mingeid teid ega radu ei olnud. nii ma siis müttasin küll pehmes haisvas adrus, küll rannaheinas, küll ülepea kõrkjatihnikus, küll poole vööni nõgesemetsas. lisaks ka jalgupidi merevees mööda kivist merepõhja ja läbi hõljuva vetikamassi. tõeline palverännak iseenda mõtetes, loodusega ühist keelt otsides ja suvepäikest nautides!
pühapäeva hommik oli küll veidi pilves, kuid võtsin siiski ette veel veidi üle tunnise jalutuskäigu, sedakorda küll mööda tavapärasemaid metsateid, et läbi käia ka saare lõunapoolsed rajad. seega sai põhimõtteliselt tiir kogu Vilsandile peale tehtud ja ei läinud kahte päevagi :)

unetuse ravi mõjus täiega, sest kuigi ööbisime telkides ja kaasavõetud lebomatt oli pehmelt öeldes kõva (milline kalambuur!) , siis juba teisel ööl magasin nagu lapsuke ja ka pühapäeval tagasi kodu poole sõites vajusid bussis loksudes silmad täiega kinni ... kokkuvõttes oli väga meeleolukas, lõbus, suvine ja vahva ning järgmise aasta ravituusiku lunastamiseks tuleb ennast ilmselt kohe kirja panna :)