kolm päeva tundusid nagu pika puhkusena - meel oli helge, närvid puhkasid ja lihtsalt hea oli olla :) lastega taaskohtumise rõõm oli suur ja mõlemapoolne, ilmad soosisid jaaniaja ettevõtmisi ja kuigi kohalikul külajaanikul tundsin ennast nagu oleks kuhugi teise reaalsusesse sattunud (no nagu selles Hu? laulus "...seal jaanitulel alati saab keegi lõuga..."), nautisin seal kuplite vahel olemist iga hingetõmbega. ma ei oskagi arvata, miks see lapsepõlvemaale minek praktiliselt iga kord täiesti teraapiliselt mõjub, aga nii see on ja mõnus on teada, et kuskil on olemas koht, kus on lihtsalt hea olla. alati.
Kallis Kaasa tegi traditsioonilise kohaliku-tiigi-supluse, kuigi ilm oli nagu Eesti suvele kohane - pilvealune ja jahe - ning vesi rohkem kui külm.
kui nüüd kuidagi möödunud kahe nädala rutiinist (vabad õhtud, köögis ei toimeta, hilisem ärkamine) ka välja saaks ning alanud nädalaks korraliku lapsevanema rolli taas sisse elada, siis võiks ju täitsa toimetada. täna õhtul veel niipalju ennast kokku võtta ei suutnud, et kogu perele soe söök vaaritada, aga homseks õhtusöögiks on ettevalmistused tehtud ja täna püüame kiire sooja võileivaga hakkama saada. pühapäeval viime lapsed juba pealinna järgmisele suvepuhkusenädalale, enne ja pärast seda nädalat harjutavad tegelased üksi kodus iseseisvalt hakkama saamist (meie Kaasaga ju tööl) ja mina püüan tubliks emaks olemise meelde tuletada :)
No comments:
Post a Comment