eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et vanusega (või pigem siiski aja möödumisega) midagi ei muutu. loomulikult muutub, näiteks sünnipäeva pidamise olulisus. veel kümmekond aastat tagasi oli minu jaoks väga tähtis oma suur pere ja head sõbrad kindlasti kokku kutsuda ja suure seltskonnaga sünnipäeva tähistada. paar viimast aastat olen pigem tundud, et ei taha sellest vanuse muutumise hetkest mingit suurt üritust teha ja parema meelega unustaks selle hoopis ära. eelmisel aastal "põgenesin" lõunaosariikidesse vanematekoju, sellel aastal võtsin vanemad ja kalli pere kaasa ning läksime ülemerekruiisile.
oli lihtsalt suurepärane! isegi vaatamata sellele, et kaks vaatamisväärsust, mida olime plaaninud kindlasti külastada, olid ootamatult just sellel konkreetsel päeval suletud ja et tagasisõidu öösel käisid lained akna taha ja voodi kõikus liigagi palju, oli kogu reis lihtsalt imeline! lapsed on nii suured ja iseseisvad ja tublid ja hakkajad, et nendega koos reisimine on puhas rõõm; vanematega oli super tore hoopis teises keskkonnas ühiselt aega veeta; ilmaga vedas tegelikult ka, sest vaatamata tagasisõidu tormiööle möödus päev Stockholmis peaaegu päikesepaistes ning laevabuffet oli oma tuntud headuses. sünnipäevahommikune äratus kingiga Kallilt Kaasalt ja õnnitluskaartidega lastelt andis jälle põhjuse mõelda, kui õnnelik ma olen! ja tänulik, et saan niimoodi tunda ja olla. asjaolu, et peale pikka peamiselt jalutades veedetud päeva laeva tagasi jõudes olin rikkaliku õhtusöögi järel nii omadega läbi, et kaasavõetud piduliku kleidi kandmine ja sünnipäevaõhtu tähistamine laeva show-saalis jäi hoopis ära, ei rikkunud kogu olemist minu jaoks karvavõrdki. eks see olekski olnud vist pigem selline teiste jaoks eputamine ja säramine (no et ka 40-ne võib täitsa kobe välja näha...), kõige olulisema sünnipäeva tähistamise - oma kallitega koos, sain kätte kogu raha eest ja rohkemgi veel!
No comments:
Post a Comment