haiguste karussell

poja jõulude ajal alguse saanud haigus ei olegi lõplikult järele andnud, pühapäeva õhtu tõusis taaskord (ma enam isegi mäleta, mitmendat korda selle pisut rohkem kui kuu aja jooksul) palavik ning see tähendas tööelu ümberkorraldamist haige lapse järgi. kuna Kalli Kaasa uues töökohas ei saa kodukontori päevi niisama lihtsalt võtta, siis sättisin mina oma tegemised nii, et sain tööd kodus teha. peal pikema sorti üritamis sain lõpuks ka perearstikeskusega ühendust ja loa järgmisel päeva arsti ukse taha minna õnne katsuma, et ehk saab jutule... see perearsti-süsteem paneb kohati ikka kukalt kratsima, aga hea küll, ma lihtsalt ei viitsi siin sellel teemal rohkem närve kulutada.

palavikus lapsega sain siis teisipäeval ka linnas ära käidud, arstilt proovid/uuringud välja nõutud ja nagu täna selgus, siis olid minu nõudmised täiesti põhjendatud - kui vereproov ei näidanud midagi ja arst kordas oma tavalist juttu "küllap mingi viirus, jätkake koduse raviga", siis põskkoobastest tehtud pilt näitas otsmikukoopas põletikulist protsessi ja arst arvas, et ehk ikka peaks AB määrama. kuna olime pojaga varem käinud ka oma nn ihuarsti ehk minu hea kolleegi linnaarsti, kes on erialalt nina-kõrva-kurguast, vastuvõtul ja saanud selguse, et lapse adenoidid on ikkagi liiga suured ja vajavad opereerimist ning op-i aeg ka veebruari lõpuks kindlaks määratud, siis pakkus perearst koguni ise, et ehk tahan enne lõpliku ravi määramist ka linnaarstiga konsulteerida? loomulikult rääkisin hea kolleegiga ka teema läbi ja ta lubas homme kohe vastuvõtu alguses analüüside tulemused ja tehtud röntgenpildi üle vaadata ja oma hinnangu anda. hea, kui asjalik arst ikka omast käest võtta on.

seni olen aga siis täitsa ametlikult haiguslehel ja püüan lapse paranemisele kaasa aidata ning ühtlasi ka oma tervist kosutada, mis ju samuti poolest jaanuarist üsna kehvake olnud. tatine nina ja aeg-ajalt piinav köha pole küll ülemäära hullud, aga terveks ma ennast ka nimetada ei saa, seega kulub paar pingevabamat päeva kodus ära. järgmise nädala lõpus ootab ju ees suur kontsert koos Estonia Seltsi Segakooriga kohalikus kontserdimajas ja päev peale seda koguni pealinnas Estonia kontserdisaalis ning tatise nina ja kähiseva häälega minust ju Mendelsohni suurvormi esitajat ei oleks.

möödunud nädalavahetus sai sedasama suurvormi koorilaagris harjutatud ja kogenud dirigendi H. käe all, kes just suurvormide selgeksõpetamisele spetsialiseerunud, said partiid olulisemalt selgemaks küll. nüüd polegi enam väga kõhe tunne järgmisel pühapäeval lavale astuda, kuna laupäeval nagunii ju veel terve päev koos orkestriga proove ees. laager oli seega tegus ning õhtune osa lõbus ja meeleolukas nagu ikka, seekord teemal "Näärid Pedasel 1966". tänu koorikaaslasele, kes oli kuskilt tuttava pööningult tervelt kuus! erinevat ajastutruud kleiti välja otsinud, oli minulgi väga kelmikas rohe-valge kleidike seljas, aksessuaarideks valged põlvikud ja tennised. täitsa nagu päris :) enamus kohalolijatest oli vähemalt mingil viisil püüdnud ajas 50 aastat tagasi minna, Tallinna koori poolt ettevalmistatud/väljamõeldud etteasted-ülesanded humoorikad ja tuju kõigil hea.

kogu laagris oldud aeg möödus minu jaoks kuuma ingveri-sidruni tee seltsis, mida ma pidevalt väikeste lonksudega manustasin ja ilmselt ainult tänu sellele suutsin ka pühapäeva õhtul veel mingit häält teha, sest teos on nõudlik ja kohati oli tunne, et laulmine võttis suisa selja märjaks. seda tee-joomise asja olen nüüd kodus ka jätkanud ja lootus jääb, et kahe suure kontserdi ajaks olen terve. ootan juba põnevusega, sest sellist kogemust - suur orkester, kaks koori, ligi tund aega kestev teos, kahel järjestikusel päeval kahes suures kontserdisaalis - polegi mul ju veel olnud. põnev!