nädalavahetus saabus uudisega. ootamatu ja kurva uudisega. kallis, mõistlik, arukas ja armas inimene tegi midagi väga ootamatut ja arusaamatut. arusaamatut minu jaoks, kes ma ei tea kogu lugu, aga arusaamatut ka teiste jaoks, kes ehk rohkem teavad. miski minu maailmas läks katki ja pisarad voolasid iseenesest. natuke aega, et siis nägu külma veega ära pesta ja jälle tugev, toetav ja mõistev olla. sest kui minul oli tunne, et nii ei saa ju olla, siis temal, kelle pärast pidin tugev olema, oli ilmset sada, tuhat, miljon korda hullem. nagu kirves selga, ütles ta ise.
elu on ootamatu. mõnikord nii ootamatu, et uus lehekülg keeratakse ette enne, kui jõuad arugi saada. uus lehekülg uue looga. kui vana lugu on veel pooleli, kui lugu alles kestab. ei ole minu asi etteheiteid teha, kritiseerida või öelda, kuidas peab. igaüks peab oma elu ise elama. nii nagu oskab. ja ma võin ju küll mõelda, et see on väga väga vale, aga minu asi pole öelda, kuidas peab.
eks ma natuke ütlesin ka. kirjaga. ütlesin, et otsuseid ei peaks tegema mõtlematult ja et tuleb võtta aega. ega ma muud ju öelda ei saagi, sest see pole minu otsus ega minu elu. aga nii väga kurb on. eriti väikese tüdruku pärast...
öeldakse, et elu keerleb seitsme-aastaste tsüklite kaupa. et iga seitsme aasta tagant toimub muutus, algab uus etapp. see lugu on kestnud seitse aastat... loodan, et selle seitsmeaastase tsükli lõpp ei ole tegelikult selline. et on veel võimalus. selline võimalus, mis teeb meele helgeks kõigil.
loodan, et saan seda mõistujuttu kunagi lugeda tundega, et ehh, see oli küll üks halb unenägu, mille miskipärast kirja panin. aga praegu on väga väga kurb...
No comments:
Post a Comment