lapsed avastavad iseennast. täpsemalt - oma keha. täiesti loomulik faas 4-5 aastaste puhul. kuna Piiga käitub kui vanema venna kaja, siis on ta otse loomulikult samas faasis. kõik pissi, kaka, tussu ja noku jutud on hirmnaljakad ja hetkel käibel kui sidesõnad (eriti Piiga puhul). seni olen püüdnud asjasse suhtuda nii, et "naljajutte" kuuldes vahele seganud ja selgitanud, et selliseid sõnu pole mängu ajal vaja rääkida. hetkeks on mõjunud ka, aga mitte pikaajaliselt.
viimastel päevadel on paar korda lisandunud ka "püksid-jalast-mängud". lapsevanema jaoks täiega hirmutav, kuigi mõistusega saan aru, et see on osa suureks kasvamisest ja iseenda tundma õppimisest. täna püüdsin siis lapsed ette võtta ja kasvatusliku vestluse maha pidada. sellest, et iga inimese keha on tema enda oma ja et keha pole mänguasi. et ise võib enda keha uurida, aga seda ei pea tegema teiste ees, vaid see on väga isiklik asi. et keha ei pea häbenema, aga seda pole vaja ka avalikult eksponeerida. no midagi sellises vaimus.
oehhh, kui raske oli. iga minu sõna ajas lapsed naerma ja nende täiega nakatav naer ajas ka mind naerma. absoluutselt ebapedagoogiline! samas tahtsin ma nii väga, et nad kuulaks ja aru saaks. lõpuks olid mul pisarad silmas, aga ma polnud siiski kindel, kas lapsed ikka said aru, kui oluline see vestlus oli ja mida ma neile öelda tahtsin...
KD kui vanem ja olemuselt ka tundlikum, ehk isegi sai mõnest asjast aru ja oli lõpuks solidaarsusest koos minuga kurb, aga Piiga puhul oli kõik nagu hane selga vesi. miks see mind ei üllata? :)
loota jääb, et lapsed kasvavad sellest faasist välja koos nende oluliste teadmistega, mis on sünnis ja mis mitte ning samas ei hakka häbenema oma keha kui midagi, mida on vaja iga hinna eest varjata. et nad suudavad leida kuldse kesktee. ohhh, lapsevanemaks olemine on täiega kõige raskem töö maailmas. parandus - heaks lapsevanemaks olemine.
No comments:
Post a Comment