kui laupäev oli möödunud laste käitumise osas pehmelt öeldes kriitiliselt, siis pühapäeva hommikul tõi poja mulle voodisse pildi
... enam armsam lihtsalt ei saa üks pühapäeva hommik olla :)
eile oli jaanilaupäev ja olime lastele lubanud, et võivad õhtul üleval olla niikaua, kui ise jõuavad. juba laupäeval pani KD mind imestama sellega, kui ütles, et siis peaks ju lõunaund magama, et jõuaks õhtul kaua üleval olla. ohhooo, seda ütleb poiss, kes isegi lasteaias ei maga lõunaund, kodustest lõunauinakutest rääkimata. nojah, kui eile ennelõunal uinakuvõimalusest korraks juttu tegin, siis loomulikult oli vastuseks, et ei taha lõunaund ja ega ma sundima ei hakanud - on siis õhtul üleval kaua on. kui aga Piiga koos vanaemaga lõunauinakut läks tegema (uinudes loetud minutitega) ja uinaku kasuks otsustasid ka issi ja vanaisa, tuli KD ühel hetkel minu juurde ja teatas, et ta tuleb nüüd tuppa, sest ta läheb oma voodisse pikutama. hea, et ma kokutama ei hakanud selle peale :) kuna mul oli õues mingid toimetused pooleli, siis ütlesin, et tubli poiss, võta õueriided ära ja pikuta vaikselt, et õde ei ärkaks. umbes paarikümne minuti pärast lastetuppa piiludes nägin kahte õndsalt magavat lapsukest. minu 4aasta ja 11kuune poeg suutis mind taaskord totaalselt üllatada - teha otsuse, mis oli väga ootamatu ja selle siis ka ellu viia, mis oli veel ootamatum.
jah, lapsevanemaks olemine on kõige raskem, aga kõige rohkem imelisi hetki pakkuv amet maailmas!
muidu on ka tore jaaninädalavahetus olnud - ema-isa tulid meile, õde P. käis oma perega, Kallis Kaasa jooksis Võidupüha poolmaratoni ulme-ajaga (eelmise aastaga võrreldes 8 minutit parem aeg!) ja ilm soosis külmale vaatamata siiski õues istumist ja lõkke tegemist. hea.
No comments:
Post a Comment