tabasin ennast eile õhtul mõttelt, et ei ole mingi kunst olla õnnelikult abielus, kui kõrval on selline mees. selline mees, nagu minu Kallis Kaasa. viimasel ajal tundub mulle suisa, et ta loeb mu mõtteid (või blogi? :)
tulen töölt, peas keerlevad juba mõtted, et kohe on vaja hakata õhtusöögi ettevalmistusi tegema ja siis leian Kalli Kaasa köögipõrandal, kausid-ämbrid jalge ees, kartuleid koorimas. ausõna, tunne oli selline, nagu oleks sületäie lilli saanud! see tähendas mulle poolt tundi köögivaba lisaaega ja see pool tundi on hindamatu.
õhtune laste magamapaneku aeg, tuju on tegelaste mürgeldamisest jubna üsna närviline ja ainuüksi mõte järgmisest tunnikesest mitte-magamajäävate-laste (eelkõige Piiga) voodi ääres korra tagamisest tekitab miljoni närviraku hävimise, kui Kallis Kaasa pakub, et võiksin minna rattaga sõitma, ta paneb ise lapsed magama. lihtsalt uskumatu! või noh, tegelikult ei ole uskumatu, ma ju tean, kui hea abikaasa ja isa on minu kõrval olev mees, aga ikkagi.
sellised pisiasjad, mis tähendavad nii tohutult palju, teevadki imelihtsaks õnnelikus abielus olemise. ka siis, kui sellised žestid ei ole päris igapäevased, sest vahel harva saadud tähelepanu on seda hinnatavam. jah, ma olen iga sellise pisiasja eest ka kõva häälega ja siiralt "aitäh!" öelnud. et ka Kaasa teaks, kui tänulik ja õnnelik ma koos temaga olen. m.a.s.
No comments:
Post a Comment