KD keeldub järjepidevalt igasugusest meie poolt pakutavast lõunaunest. juba kolmandat nädalat. magamaminek iseenesest ei ole probleem, laps läheb hea meelega voodisse ja enamasti on isegi nõus teki peale panekuga. jama on käes siis, kui on vaja kauem kui minut vaikselt voodis pikutada. siis on vaja keerata ja pöörata ja omaette jutustada ja veel miljon asja teha. no iseenesest ta võiks ju seal oma voodis pusserdada, aga mingil hetkel muutub see sahmimine juba liiga intensiivseks ja see tähendab, et ka Piiga uni võib häiritud saada.
nädalavahetusel suutsin ennast täiesti "siniseks" vihastada, kui püüdsin poissi magama saada. ja ometi olin ma ennast ette valmistanud, et hea küll - kui ei maga, siis ei maga, las pikutab vaikselt, ma ei hakka sundima ka, pole mõtet närvi minna... nojah, lõpuks suutsin ikkagi nagu vihane tihane poja peale sisiseda jaloomulikult suutis ka Piiga meie "mõttevahetuse" peale üles ärgata. oehhhhh!!! kõige kummalisem oli minu enda jaoks see, et olin terve õhtu pahas tujus, kuigi mõistusega sain ju aru, et ega sellel torssis olekul ei ole mingit mõtet. poja käis kogu õhtu vaikselt lepitust otsimas, aga minu paha tuju lihtsalt ei lasknud talle rõõmsalt naeratada ja lepitust vastu võtta. täiesti tobe minust.
hea küll, kodus saab selle mitte-magamisega veel kuidagi hakkama (peale poolt tundi voodis pusserdamist on targem poja vaikselt alla korrusele mängima saata, saab vähemalt Piiga rahulikult magada), aga kuidas lasteaias selle unepuudusega hakkama saada? kui üks ei maga, siis on keeruline ka ülejäänud kampa rahulikult vooditesse saada ja KD rühma õpetajate nahas ei taha ma küll olla. õnneks päris kurtma pole veel tuldud, et laps segab kogu rühma päevarütmi, aga mine tea...
positiivne nende magamata lõunaunede juures on küll see, et õhtu-unne vajub poja hetkega. ka Piiga jääb juba paar nädalat peale unelaulu rahulikult oma voodisse ja ei pea enam tema voodi kõrval ootama, kuni laps uinub. seega on emmel-issil sellevõrra rohkem õhtuaega iseendale :)
No comments:
Post a Comment