kui eriolukord muutub rutiiniks

eks ta nii kipub olema, et ka kõige erilisem olukord muutub igapäevarutiiniks, kui see kestab päevi ja nädalaid ja otseselt midagi põrutavat ei toimu. selle eest tuleb muidugi tänulik olla, et nakkuspuhang on kontrolli all, positiivseid teste on igapäevaselt suhteliselt sarnane hulk ning et haigla- ja intensiivravi vajavate inimeste hulk on stabiilne ja sellises suurusjärgus, et meie meditsiinisüsteem suudab sellega toime tulla. ja vot selline päevast-päeva tiksumine tekitabki tüütu rutiini ja igatsuse, et saaks juba olla ja minna ja käia enda tahtmise järgi ja mitte nii, nagu eriolukorra reeglid ja piirangud lubavad...

eilseks oli mul kodus istumisest ikka juba nii villand, et suutsin Kalli Kaasa ja lapsed nõusse rääkida ja sõitsime Matsalu kanti matkarajale. väga väga mõnusad kaks tundi super sooja ja päikeselise ilmaga kevadises looduses - seda oli mul vaja!

töörindel õnneks on veidi rahulikumaks (või õigem oleks vist öelda stabiilsemaks) muutunud ja päeva annab juba planeerida ka, ei pea ainult 24/7 valmisolekus olema. abiks muidugi ka see, et lastel hetkel kevadvaheaja-nädal ja nende kooliasju ei pea korraldama. järgmisest nädalast jätkub ka distantsõpe ja siis tuleb päevarutiini jälle veidi ümber korraldada. loodan, et see kulgeb suuremate tagasilöökideta, sest õnneks on lapsed kogu selle kodusõppimisega päris tublisti hakkama saanud ja kuigi aeg-ajalt tuleb ikka trotsi teemal "ma ei tee seda!", siis suures pildis oleme ikka väga tublid olnud.

tegelikult tahaks juba väga tavalist normaalsust tagasi ...