Thursday, January 4, 2018

keeruline...

huvitav, kas see on keskeakriis? see tujutus ja väsimus ja apaatsus ja olematu tahe. või on see hoopis ligihiiliv depressioon? või veel midagi kolmandat?

nojah, raske on, eriti tööga seoses. nii pagana palju on segast ja ebaselget ja korraldamist vajavat ja keegi ei tea suurt midagi ja vastuseid ei ole ja küsimused muudkui kuhjuvad. kuidagi ei suuda endas leida motivatsiooni, et asjadel sarvist haarata ja jupp-jupi haaval tegelema hakata. või tegelikult isegi ju tegeleks ja korraldaks, aga ei saa, sest pole teada, kes-kus-kuidas!!! ja see just tekitabki frustratsiooni, et mitte-tegemise põhjus ei ole ainult minus kinni ja on nii palju detaile ja mõjutajaid, mida mina muuta ei saa. oehhh...

iseendal on kurb just sellepärast, et isegi kodus Kalli Kaasa ja lastega olles tajun seda, et kogu aeg on ükskõiksuse hall vari näos ja oma kallitelegi ei suuda naeratada. justkui elurõõm ja olemise tahe on kuskile kadunud... kuigivõrd suudan ennast siiski teadlikult sellest mustast august püüda välja tirida ja nt eile õhtul võtsin paar tundi ja olin lihtsalt koos lastega nende toas. vaatasin nende mängu, ajasin juttu ja lihtsalt olin. jätsin eemale telefoni ja panin kinni teleka, ei mõelnud töömõtteid ja olin vaikselt õnnelik. natukene oligi kergem, natukeseks ajaks.

tean ju, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kriisid elatakse üle ja küllap varsti see töine tohuvapohu ka paika loksub. lihtsalt praegu on iseendast nii hale ja maailm on nii hall, et kogu aeg on pisarad kurgus ja tahaks midagi muud...

aga võib-olla see siiski ei ole ei keskeakriis ega depressioon, vaid hoopis lihtlabane pohmell. pohmell meie muinasjutulisest Sri Lanka reisist, mille otsalõppemise lõplikkus alles nüüd kohale jõuab. meenutad ja elad uuesti läbi ja esialgu on ikka veel emotsioonid laes ja siis järsku - põmaki! - lööb reaalsus sisse ja muinasjutu-otsasaamise-pohmell muudab olemise täiega talumatuks.

elukogemus on õpetanud, et pohmell läheb üle. targad raamatud räägivad, et keskeakriis läheb ka üle. isegi depressioonist saab teadlikult tegutsedes üle. nii et ma püüan olla teadlik ja jään nüüd helget homset ootama. sest see peab ju lõpuks ikkagi kohale jõudma :)

No comments:

Post a Comment