eelmises postituses kilkasin rõõmust, et pojal on koolirütmi sisse elamine ja uue elukorraldusega harjumine läinud oodatust isegi lihtsamini ja kardetud probleeme ja tagasilööke justkui polegi olnud. jahhhh, ära kilka enne õhtut, ütleb vanasõna ja tundub, et paika peab see tarkus tänagi ...
hommikul kooli sõites avastasin poisi koolikotti autosse tõstes, et ühe küljetasku klapp on katki. mitte kogemata kuhugi taha kinni jäänud ja katki rebenenud, vaid konkreetselt lõigatud, kääridega. kuna tegu ilmselgelt juba tehtud ja vihastamisega enam asja ei paranda, siis hingasin sisse-välja, püüdsin rahulikuks jääda ja uurisin tõsisel häälel poja käest, mis värk on. oli näha, et kutt saab ise ka aru, et asi on jama, kogus ennast päris pikka aeg aja siis uuris vaikselt, et kui ta nüüd päris ausalt ütleb, kas ma siis ei pahanda? oehhh seda väikese lapse suurt muret... minu selgituse peale, et pahandamine ei muuda asja ja et ma tahaksin aru saada, miks ta nii on teinud, tuli mõne hetke pärast kiirelt "ma lõikasin selle ise meelega!" ja siis käis käsi kiirelt suu ette, justkui isegi ehmudes selle peale, mis ta nüüd ütles.
nojah, püüdsin rahulikult aga kindlalt selgitada, mis asjad/materjalid on lõikamiseks ok ja mis mitte ning olimegi juba kooli juures. kalli ja pai ja head-päeva-soovimine läks kenasti ja olingi juba uksest välja astumas, kui klassijuhataja tuli ja uuris, et kuidas läheb ja kas täna KD-iga kõik korras, kuna eelmisel päeval oli KD halba enesetunnet kurtnud. kuna eile oli ju õpetajate päev ja päevarutiin tavapärasest pisut erinev, siis võis see KD-le nii mõjuda küll ja selles osas olime õpetajaga samal meelel, eriti kuna päeva teises pooles oli poiss eile väga reibas ja aktiivne olnud. siis aga ütles õpetaja lause, mis mind täiega kummitama jäi - on näha, et KD-i sees on palju pinget, aeg-ajalt teeb äkilisi kontrollimatuid liigutusi, mille käigus teisedki haiget saanud ja kipub sodima (lauasahtel täis joonistatud) ja päeviku kilekaaned olid mingi hetk katki lõigatud ...
siis hakkas häirekell lööma! jälle lõikamine?! jah, olin märganud seda katkist päevikukilet ja selgitanud, et asju on vaja hoolikalt hoida, aga ei osanud selles üheselt mingit probleemi näha. ka siia-sinna vihiku- ja raamatulehtedele tekkinud joontepuntrad said minu poolt tähelepanu sedavõrd, et rääkisin pojale, et kooliasjad on tähtsad ja neid tuleb hoida ja sodimine ei sobi. arvasin oma enesekindluses, et küllap on lapsel koolis igav ja seetõttu jääbki aega sodimiseks ja lolluste tegemiseks. aga kui nüüd õpetaja sõnad lapse pingesolekust ja ärevusest ja poisi enda välja pahvatatud"ise meelega lõikasin!" ja sodimised vihikutesse/raamatutesse kokku panna, siis kas näen vaid tonti või ongi äkki midagi olulist seni märkatama jäänud? ehk ongi poja püüdnud niiväga ise hakkama saada ja emme-issi rõõmuks tubli olla ja kõik hirmud ja kartused enda sisse surunud, et ainukeseks ventiiliks on olnud selle ärevuse maandamine mustade joonte ja lõikamise abil??
ehk on see vaid minu psühholoogiaõpingute teoreetiliste teadmiste liiga üks-ühele ületoomine hetkeolukorda, aga ma ei saa sinna midagi teha, et koolimaja uksest välja astumisest alates olen kartnud. kartnud oma lapse pärast. ja olnud kuri iseenda peale, et tahtes uskuda kõige paremat ja olles kindel, et minu laps on ju nii tubli, olen ehk liiga vähe aega pühendanud KD-ile toeks olemisele ja liige kergelt uskunud, et kõik ongi korras.
ehhh, loodan, et reageerin üle. et tegelikult ei ole asi nii hull ja et see postitus on vaid ebaratsionaalselte emotsioonide väljaelamiseks. et kui nüüd poisiga räägin ja uurin ja püüan väga rahulik ja toetav olla, et siis tegelikult ei olegi midagi hullu lahti ja kooliellu sisseelamine kulgeb vaikselt edasi ja peagi on kutt koolis nagu üks rüblik ikka.
aga ma ei saa ikkagi midagi parata, et see hommik ja õpetaja sõnad hirmutasid mu täiega ära...
No comments:
Post a Comment