Täpike

kui Piiga polnud veel sündinud ja alles kõhubeebina oma tulemise aega ootas, kutsusime teda isekeskis Täpikeseks, sest esimene kohtumine temaga oli läbi ultraheli, kus ekraanil tuksus üks pisike Täpike. nüüd on meil kodus taas Täpike - Piigal on tuulerõuged.

eelmisel nädalal tundus see ikka päris ebareaalne, kui peale ühte päeva lasteaias tuli juhatajalt kõne, et Piigaga on pahasti... et nagu mis mõttes??? juhataja ise selgitas kohe edasi, et nohuga on nüüd kõik korras, aga Piigal täpid keha peal ja ilmselt tuulerõuged nüüd temani jõudnud. nojah, mis teha.

tegelikult olin kogu selle nohu-saaga juures täiesti ära unustanud, et lasteaiast anti paar nädalat tagasi teada, et ühel lapsel tuulerõuged ja jälgige oma lapsi ja nende nahka. jah, olin tõesti paar päeva enne varem näinud Piiga kõrva juures kummalist kärna, aga arvasin, et küllap on lihtsalt küünega kuidagi tõmmanud ja lastel ikka juhtub ja... täiesti peast oli pühitud teadmine, et see võiks tuulerõugete täpp olla. aga näe oli. mis tähendas, et tööasjad kiirelt ära korraldada, kõne perearstile haiguslehe võtmiseks ja lasteaeda Piigale järgi.

ja nüüd olemegi siis juba neljandat tööpäeva, eelmisest reedest, kodused. täna lähen tüdrukuga arstile, et saada infot, kaua veel koduseks peame jääma ja kas on juba ehk paranemise märke. kuigi mul lapsevanemana varasem kokkupuude tuulerõugetega puudub (poja pole põdenud ja pole hetkel veel ka Piigalt nakkust saanud), tundub, et oleme üsna kergelt pääsenud - palavik tõusis vaid õheks õhtuks ja täppe ei ole ka üle kogu keha kubisemas. loobusin traditsiooniliselt briljantrohelisest ja valisin saialilletinktuuri, mistõttu pole eemalt arugi saada, et lapsel tuulerõuged - roheline ju pole. samas kõht ja selg ikka üsna täpilised, veidi ka jalad ja käed ning isegi silmalau, ninasõõrme, keele ja peanaha peale suutsid osad täpid tee leida.

õnneks Piiga ise tavapäraselt rõõsa ja rõõmus, mistõttu temaga kodusolemine on üle ootuste rahulikuks kujunenud. arvestades, milline tulesäde meie Piiga on, olin eesootavate kodusolemisepäevade osas üsna ärev, sest kartsin tõsimeeli, et enamus minu närvirakkudest on esimese päeva õhtuks hävinenud. tegelikkuses on päris tore olnud, oleme saanud isegi õues käia (lõpuks ometi on väljas ideaalne talveilm - paar kraadi külma ja parasjagu lund) ja Piiga on emme närvirakud üsna rahule jätnud.

ps. ja isegi poja on täiesti mõistvalt suhtunud asjaolusse, et tema läheb issiga hommikuti lasteaeda/tööle, kui meie Piigaga koju jääme. täitsa suur poiss juba.