talvepäev

tänasega siis nädal aega lapsega kodus olnud. sellest kaks viimast päeva isegi kahe lapsega, sest KD köhis öösel nii kehvasti, et otsustasin ta ka paariks päevaks kodusele režiimile kosuma jätta. ja kui eilne päev oli kuidagi eriti närviline ja suutsin päeva peale päris mitu korda laste peale häält tõsta (no Piiga lihtsalt on hetkel selles eas, et talle on igasugune piiride seadmine nagu hane selga vesi - tema teeb ikka seda, mida tema tahab), siis tänane päev on olnud väga mõnus.

õues on sula, esimest korda vist peale seda, kui lumi korralikumalt maha tuli ja loomulikult tähendas see lumememme ehitamist. KD on juba lume tulekust alates luninud, et teeme lumememme ja teeme lumememme ja seega tuli tänane sobiv ilm igal juhul ära kasutada. miskipärast ei tundnud lapsed ise küll mingit huvi memme ehitamise suhtes ja seega pidi emme oma fantaasial ja ehitusmeistri osavusel lennata laskma. lapsed tormasid õue saades kohe issi poolt kokku kuhjatud kelgumäele liugu laskma ja KD käis vaid vahepeal osavõtlikult uurimas, et "noh, kuidas sul läheb?":)

läks päris kenasti ja tulemus sai selline:

kuna porgandit käepärast polnud ja esialgu memme ninaks pandud jääpurika võttis koer hetkega endale, sai liivakasti-asjade hulgast leitud miski sinine tokk, mis ka päris hästi ninaks passis.

lastele pakkus siiski konkurentsitult suurimat rõõmu kelgumägi, mille otsa saab ronida

ja mille otsast saab hooga alla liuelda - nii kelguga

kui ilma.

  

kuigi minu jaoks ei ole lumes sumpamine ja kinnaste vahelt käsi kriipiv lumi enam mingi mõnu, siis põngerjatele pakuvad liivakasti-mänguasjad samavõrra mängurõõmu nii suvel kui talvel

ja kui laste õueriiete pealmine kiht poleks lõpuks veest sõna otseses mõttes tilkunud, oleks võinud ju see talvepäeva idüll (millest puudus vaid Kallis Kaasa) kestma jäädagi. 

nüüd on ahjus tuli juba lõõmamas, riided ahju kõrval kuivamas ja kohe lähen kööki kaneelisaiu küpsetama. mõnus reede õhtu oma kalli perega koos on ees ootamas.