päriselt sügis

nii korralikult sügisenäoga ilma nagu täna ei olegi septembris veel olnud - kõle tuul, pidev paduvihm vaheldumisi hõredamate sajuhoogudega ja uksest välja astudes tahtmine mantlihõlmad tihedalt koomale tõmmata. kontori katuseakendel mürisevat vihmaraju kuulates mõtlesin haletsusega KDi peale, kellel just täna esimene purjetamistund sellel õppeaastal, et kuidas need lapsed selle vihma ja tuulega seal merel siis nüüd seilavad ... õnneks selgus, et sellise maruilmaga õpilasi vee peale ei aetud ja tund möödus siseruumides teooriale keskendudes. loodetavasti on homse Piiga purjetamistunni (tema jaoks päris-päris esimene purjetamistund üldse!) ajal kas mõistlikum ilm või samuti teooriatund kuivas ruumis katuse all.

ehk et jah - kooliaasta on alanud, meie pere järeltulijatele siis 4. ja 5.klass. tundub, et lapsed on tõesti peale pikka koolist eemal olekut (eriolukorra tõttu katkes kooliaasta ju juba märtsis, pool aastat tagasi!) klassikaaslastest, koolimelust ja isegi õpetajatest puudust tundnud ning lähevad kooli päris hea meelega. nii KDi kui Piiga klass on varasemate aastatega võrreldes märgatavalt suurem, kuna mingid paralleelid pandi kokku ja nende klassidesse tuli lapsi juurde, aga hetkel näib, et probleeme pole see tekitanud. ka huviringide plaan on juba paigas - Piiga vahetas loodusringi robootika vastu ja KD hakkab oma spordiklassi jalkatundidele lisaks ka eraldi jalgpallitrennis käima. hea on näha, et esimene täisnädal koolis on möödunud positiivses meeleolus ja hea tujuga :)

veel enne, kui suur sügis kätte jõudis, saime tehtud selle-aastase perepildistamise, järjekorras juba 11nda. seekord ei hakanud sobivat paika kaugelt otsima ja leppisime fotograafiga pildistamise kokku meie oma koduhoovis. Kalli Kaasa mulda pandud päevalilleseemned on just praegu kõrgeks õiemereks sirgunud, lilleamplid veel ilusad ja õu mõnusalt roheline ja lopsakas. nüüd tuleb piltide ootamis aeg ära kannatada ja kuu aja pärast saame tulemusi näha - usun, et vahvaid ja ägedaid nagu alati!

töises plaanis on mitmed ülesanded tegemist ootamas, aga kuidagi raske on õiget motivatsiooni leida ja tegevusplaani paika panna. mõned nädalad tagasi leidsin ennast justkui identiteedikriisist - mida ma siis ikkagi teen ja mis minu ülesanne on ja kas minu tööl on tegelikult ka sisu ja mõte? olen üle hulga aja nüüd jälle paar päeva ka kontoris kohapeal olnud, et mõtteid koguda ja sihte seada ja kuidagi konkreetsemalt töölainele saada, aga üleliia lihtne see just ei ole. samas kui täna oma lähinädalate kalendrit vaatasin, siis on seal üks kohtumine ja arutelu teise otsa, nii et tegemisi ju jagub ja mitte vähe, aga ... eks pean selle segaduse enda sees selgeks mõtlema ja iseenda jaoks konkreetsed sihid paika panema (veel parem, kui kindlate tähtaegadega ka), küllap siis saan ka kindla ja rahuliku tundega edasi toimetada. mu praegune töö meeldib mulle endiselt väga ja tundub, et kolleegidki hindavad minu tegemisi ja teadmisi, ka juhtkond ei ole nurisenud (pigem vastupidi) ning põhjust ebakindluseks pole tegelikult mitte mingisugust, aga inimene on ju kummaline ja suudab mõnikord selged asjad väga segaseks mõelda (nagu kogu eelnev lõik seda suurepäraselt tõestab :)