bipolaarne

Sri Lanka muinasjutust tagasijõudmisest on möödas kaks nädalalt. töö juures on tunne, nagu oleks viimased pool aastat puhkuse ja hingetõmbepausita järjest rabanud. aga ma ju just puhkasin - kuhu see kaks imelist nädalalt küll kadus? ...

haldusreformi pöörised tähendavad täna seda, et uue töökorralduse läbi mõtlemiseks ja inimestele teada andmiseks on põhimõtteliselt üks nädal enne pühi. hea tava on vähemalt 30 päeva etteteatamisaega... otsustajad vaidlevad alles, mis ja kuidas, info allapoole edasi ei liigu, kui just väga konkreetselt ise küsima ei lähe ja isegi kui küsid, ei pruugi vastuseid veel olla või on igal otsustajal vastusest oma nägemus.

kes jätkab? mis tingimustel jätkab? kes muudatustest teada annab? kes töökorralduslikud muudatused vormistab? kuidas jaanuari esimene tööpäev välja näeb? ametnike täiesti õigustatud küsimused, millele 15 päeva enne kuu lõppu ja nädal enne pühadeaega on väga väga hilja vastuseid otsida. justnimelt otsida, sest valmis vastuseid veel ei ole. kuigi peaks, oleks pidanud juba mõnda aega tagasi.

kogu see ebaselgus ja teadmatus ja ärevuses inimestele vastuste mittesaamine viis selleni, et eile keesid töö juures emotsioonid niimoodi üle, et iga väiksemgi asi ajas nutma. jõuetusest, et tegemist on olukorraga, mille muutmine ei ole minu võimuses ja mis tuleb ära lahendada täiesti olematu ajaga.

tean, et ma ei pea kogu aeg tugev olema ja ise-ise-ise kõigega hakkama saama, aga unustan selle aeg-ajalt ikkagi ära. kolleegid - minu inimesed - tuletasid seda eile mulle meelde. tuletasid meelde, et minu ümber on fantastilised kaaslased, kes märkavad ja pakuvad tuge, kui üksi enam ei jõua. kuulavad ja lohutavad, pakuvad lahendusi ja näitavad siis, kui ma ise ehk enam näha ei oska, et võin neid usaldada igas olukorras. emotsioonid hakkasid vaikselt paika tagasi loksuma ja must auk heledamaks muutuma.

õhtul koju jõudes sain nuuksudes Kalli Kaasa kaissu pugeda ja tunda, et mul on imeline elu. abikaasa, kes mind mõistab ja minu jaoks olemas on, lapsed, kes jõuavad oodata, millal emmel jälle nende jaoks aega on ning kolleegid, kes mind toetavad ja mind usaldavad. ja täna olingi töö juures taas kahe jalaga maa peal, tunded tasakaalus ja pea selge, tegemist ootavate tööde nimekiri laua peal ootamas. nii umbes 4/5 vajaminevast sai tehtud, kuigi eile tundus, et ei ole võimalik aru saada, kust otsast ja millest tuleks peale hakata.

jah, eile oli must auk, aga täna särav silmapiir :) selline natuke bipolaarne elurütm. lootus jääb, et ehk see polaarsus tõmbab nüüd pisut tagasi ja annab maad edasiviivale positiivsusele. ja jõulurahule.