eile pärastlõunal elasin läbi oma lapsevanemaksolemise kõige hirmsamad tund aega, kui selgus, et Piiga ei olnud selle bussi peal, millega ta oleks pidanud koju minema ja et tema telefon oli ka koju ununenud ja me ei teadnud Kalli Kaasaga, kus meie laps on. see oli hirmus, väga väga kohutavalt hirmus.
tagantjärele vaadates saan öelda, et õnneks kestis see vaid tund aega ja õnneks oli lapsega kõik korras ja loogilist mõtlemist kasutades leidis Kallis Kaasa meie armsa Piiga just parasjagu enne seda, kui mina oleksin lõplikult paanitsema hakanud ja politseipatrullid kõrgendatud tähelepanuga kadunud last otsima asunud.
saime teada, et meie laps on palju tublim ja hakkajam, kui me oskasime arvata, sest kui Piiga avastas, et buss ei läinud sinna peatusesse, kuhu tema teada oleks pidanud minema, siis tuli ta kohe järgmises peatuses maha, jalutas iseseisvalt ühe peatusevahe tagasi tuttavasse peatusesse ja otsustades, et seal ka õiget bussi tulemas ei olnud, võttis suuna kodu poole ja oli hetkeks, mil' Kallis Kaasa ta tee äärest jalutamast leidis, läbi tiheda sügisvihma ja kahte kotti (koolikott + trennikott) kandes jalutanud juba ca 4 km. ta ei sattunud paanikasse, ei jäänud valesse peatusesse nutma, ei pidanud vajalikuks isegi mõne võõra täiskasvanu poole pöörduda (Piiga enda kommentaar: ma ei tulnud selle peale :) , vaid hakkas tarmukalt kodu poole astuma. üle mitme ristmiku, mitu korda teed ületades, asjalikult ja õiges suunas.
lapse enda jaoks oli kõige hirmsam ja kohutavam selle lapsevanemate jaoks nii närvesööva pärastlõunatunni juures hoopis see, et ta arvas, et telefon on kadunud! mitte see, et buss ei viinud koju ega ka see, et vihma sadas ega seegi, et kahe raske kotiga oli ilmselt üsna halb jalutada. ta jõudis veel tee äärest erinevaid sügisandegi korjata, mis järgmiseks päevaks klassi sügisnäitusele oli vaja viia. ta on nii tubli, see meie väike Piiga!
niipalju siis hirmust. tegelikult on ikka ilusat ka - e-kooli ilmub ridamisi kiitusi laste tublide tegemiste kohta koolis, nädalavahetusel oli tore oleng nii kolleegidega juubeleid tähistades kui perega Peipsi kandis 'kapten' P. sünnipäeval, veel enne seda sai kesknädalal käidud linnaserva rabas traditsioonilisel perepildistamisel ja kõige erilisema reisini Kalli Kaasaga on jäänud vähem kui kaks kuud.
hirmsat ja ilusat kokku võttes saan tõdeda, et tõeliselt suur õnn on omada midagi nii väärtuslikku, et hirm selle kaotamise ees lööb sõna otseses mõtte hinge kinni.
No comments:
Post a Comment