kuigi sõbrapäevast ei pea ma suurt ja õnnelikus abielus olles pole "oma Valentine'i" leidmine teema, jääb lähenev sõbrapäev (loe: ohtralt punaseid südameid) siiski silma - kaubanduses, meedias, ka lasteaias.
täna õhtul lastele järgi minnes nägin juba poisi rühma koridoris, et päevase kunstitöö teemaks on olnud ilmselgelt SÕBER - iga lapse kapi kohal rippus guaššidega maalitud pilt, millel kujutatud figuurist võis aimata rõõmsa lapse kuju. saapaid jalast võttis käis peast läbi mõte, et no saab näha, kas parima sõbra vääriliseks on peetud H või G. või hoopis K, kuid poja kapi ette jõudes lugesin pildi alt: minu parim sõber on ... minu emme!
olin täiega pahviks löödud! ja loomulikult lõpmata õnnelik!!! missugune 5-aastane valib kõigi ägedate poiste asemel, kellega iga päev saab lasteaias mängida (ja lollusi teha), parimaks sõbraks hoopis oma ema?!? minu poeg! ja seda mitte lihtsalt emmele kaissu pugedes, vaid rühmaõpetaja ja rühmakaaslaste ees kinnitades.
ju ma siis ikka olen midagi õigesti ka teinud emaks olles ja lapsi kasvatades :)
No comments:
Post a Comment