siit ja sealt

vahepeal läks kuidagi väga kiireks, ei tekkinud hetke, et mõtteid koguda ja kirja panna. kuigi tänane hommik algas ka kiirelt ja pigem (tume)sinistes kui helgetes toonides, on lõpuks siiski ka aega iseenda jaoks sõnu paberile (loe: ekraanile virvendama) panna.




esmaspäeva hommikud võiksid enamasti olemata olla. Kallis Kaasa ütles täna hommikul kuldse lause - mida toredam on olnud nädalavahetus, seda keerulisem on esmaspäeval tavarütmi saada. eriti on seda näha laste puhul. täna hommikul oli lihtsalt kahju nendest õnnetusehunnikutest voodites, kes kuidagi aru ei saanud miks ometi peab lasteaeda minema? suuremad draamad jäid siiski olemata, aga tohutult närvesööv on see kokkuleppimise ja jonnihoo vahel laveerimine. ma ju tõesti ei taha, et lapsed peaksid nädalat alustama pahas tujus ja venitamise pärast kurjustava emmega, aga mõnel hetkel tundub nii raske jääda sõbralikuks ja toetavaks ja rahulikuks. õnneks see täna hommikul isegi õnnestus ja kuigi pojal olid rühma jäädes pisarad silmas, siis laias laastus kulges hommik siiski rahulikult.




poja teada-tuntud vastumeelsus igasuguse rutiinimuutuse osas ja sellega toimetulek on üks asi, mis mulle tegelikult viimasel ajal rõõmu on teinud. ehk et oma viie ja poole eluaastaga on KD uskumatult tubli analüüsima ja ratsionaalseid järeldusi tegema, sest kuidas muudmoodi kirjeldada seda, kui laps saab aru, et vaatamata olukorra ebamugavusele ja mitte-meeldimisele pole hüsteeriast tolku ning hetke keerukusest hoolimata on temaga võimalik lahendusvariantide üle aru pidada ja osapooli rahuldava kompromissini jõuda? nii oli eelmisel nädalal koguni kaks korda sellised hommikud, kus midagi oli erinev tavapärasest (üks kord peale nädalast haiguspausi lihtsalt taaskord lasteaiaga harjumine ja teinekord asendusõpetaja rühmas) ja kui varasemalt tõid sellised olukorrad kaasa klammerdumise ja nutu, siis nüüd oli võimalik rääkides jõuda kokkuleppeni rühma jäämise osas. jah, pisaratest polnud pääsu ka nüüd, kuid just see näitabki minu jaoks meie kalli poja arengut - olukord on pisarateni ebameeldiv ju endiselt, aga sellega toimetulek on oluliselt küpsem.




tulles tagasi Kalli Kaasa tarkuseterani toreda nädalavahetuse ja esmaspäevahommikute seose osas, siis möödunud nädalavahetus oli super-super! olime külas parimatel peresõpradel nende uues, sügisel ostetud majas ja eriliseks tegid selle külaskäigu kaks aspekti: meil oli ka koer kaasas ja seega jäime kogu perega ööseks. kuna ka neil on õigete majaomanikena nüüd koer majas, kes alles kutsikas, siis lasime loomadel isekeskis esmast tutvust teha, et näha, kas edaspidi on võimalik vastastikku kogu perega, st koos loomadega, külas käia. tõeline rõõm on tõdeda, et jah - on küll! kuna meie karvane elukas on loomu poolest sõbralik ja teine koer alles täiega kutsikas, siis peale esimest uudistamist

 

ja terve õhtu täiega möllamist, olid mõlemad tegelased järgmiseks hommikuks olukorraga harjunud/leppinud

ja seega on meil nüüd lisaks minu vanemate kodule veel üks koht, kuhu me rahumeeli oma karvase pereliikme kaasa saame võtta. kui sõprade majapidamisele ka aed ümber saab, siis on päris kindel, et hakkame seda võimalust tihti ja heal meelel kasutama. lisaks heale meelele koerte sõbrunemise üle olid külaskäigu muud aspektid ka nautimist väärt - teada-tuntud hea söök, mõnus seltskond, rahulik kulgemine ja lihtsalt heade sõpradega koos olemine. mõnus oli!


ja et kohe eriti positiivse tooniga lõpetada, siis suutsin peale kahekuulist pausi (jah, on küll piinlik...) taaskord teadlikult lõunase jalutustiiru teha. eks ma muidugi olen vahepeal ka punktis A punkti B omal kahel jalal liikunud ja päris autoinimeseks pole hakanud, aga niimoodi teadlikult - liigun liikumisrõõmu ja iseenese liigutamise pärast - pole tõesti tervelt kaks kuud liigutanud. ma tõesti loodan, et nii pikka pausi enam ei tule ja kui Kallis Kaasa siin vaikselt Tartu maratoniks valmistub (ta on hull, spordihull, väga positiivses mõttes), siis ma suudan vähemalt mõned tervislikult liigutud kilomeetrid tema saavutustele kõrvale panna :)