mõlemad meie pere lapsed on olnud lutilapsed. kui päris tite-iga juba mööda sai, oli lutt peamiselt magama-jäämise abivahendiks, päevasel ajal ootas lutt voodis oma aega. üleliia suurt probleemi ma sellest une-lutist ei teinud ja olin üsna veendunud, et kui õige aeg käes, küll siis ka lutist lahti saab.
KD oli juba 2 täis, kui potil istudes lutt potti kukkus. selge - lutitamise aeg sai läbi. lapsele sai selgitatud, et lutt läks ära lutimaale ja et ta on juba suur poiss ja lutti pole enam vaja. kuna laps ise nägi, et lutt "läks ära", siis väga suurt protesti ei tulnud ja lutist võõrdumine läks üle ootuste lihtsalt. täpselt, nagu emme oligi arvanud.
ka Piiga jaoks oli lutt pikka aega vaid uinumise ajal abivahendiks. seni, kuni ta hakkas hoius käima. siis muutusid nii lutt kui kaisukaru asendamatuteks turvaelementideks, milleta/kelleta hommikul ei saanud kodunt välja astuda. seetõttu muutus ka luti kasutamise intensiivsus muidugi kordades suuremaks ja tulemus oli näha eile õhtul - lutt oli konkreetselt ribadeks. Piiga nähes võtsin luti ja käärid ja lõikasin katkise lutiosa ära, selgitades lapsele, et lutt on katki ja läks ära lutimaale väikeste titade juurde ja et tema on juba suur tüdruk ja lutti pole enam vaja. ... ... ...
järgnes rohkem kui poolt tundi kõige südantlõhestavamat väikese lapse murenuttu :( see ei olnud jonn, see ei olnud kisamine, see ei olnud röökimine. vaikne ja pidev lohutamatu kurbusenutt maailma üüratu ebaõigluse üle. emme poolt südametult lõhutud lutiga käidi ka issi juures abi saamas, aga isegi kõikvõimas issi ei suutnud seekord lutti terveks teha. oh seda õnnetutu lapsukest... õnneks õhtusel magamamineku-ajal kordas Piiga juba ise rõõmsalt, et "utt" ja "ita" (loe: lutt läks titade juurde) ja uinumisega probleeme ei tekkinud.
lutietapp on siis selleks korraks läbi ja titasid meie peres enam ei ole :)
No comments:
Post a Comment